Me vajame niisuguse hariduse ja kasvatuse toetamist, kus väärtuspõhise mõtlemise alus on mõistete algupära tundmine ja hindamine. Sellele saab üles ehitada selgust taotleva ja kindlustunnet pakkuva diskursuse kujundamise. Rahva elujõu taastamise jaoks on oluline abielu institutsiooni tegeliku tähenduse taastamine, ema ja isa rollide ning lastega perede toetamine nii ühiskondlike hoiakute kui riiklike mehhanismide kaudu. Rahva elujõud tervikuna saab tuge ja väge nii üksikisikute kui ka tervete, lastega perekondade elujõust.
Peaksime kriitiliselt hindama valmisreeglistikku pilguga, kas senine on taganud vastutusvõimeliste ja Põhiseaduse põhimõtet järgida suutvate ja tahtvate inimeste sattumise riigivõimu teostama. Peaksime kriitiliselt hindama, kas senine reeglistik tagab selle, et kõigi riigielu otsustuste juures järgitaks Põhiseaduse preambulas kirjapandut.
Loobumise kujunevast käegalöömise mentaliteedist saame teha siiski vaid meie ise. Pere Sihtkapitali juhatuse liige ja lasterikka pere isa Hillar Petersen ütles Postimehes (16. 01. 2024) nii: “Kui kriitiline mass inimesi lahendusi soovima hakkab, tekib ühine eesmärk. Eesmärk rahvana tugev püsida.” Kas Eesti elujõu II kongress suudab koondada seda kriitilist massi!? Põhjanaabrite etnograafiaprofessor Matti Sarmela kirjutas Soome Kirjanduse Seltsi ajakirjas Hiidenkivi (1. 2000) soomlaste, eestlaste ja teiste soome-ugrilaste kohta nii: "Me kuulume Euroopa algasukate hulka, kes elasid siin mandril juba jääajal. Me oleme põhjala metsade ja soode ökoajalugu, mereranniku, jõeäärsete ja järvede rahvas, kontinendi kõige vanem kultuur. Soome-ugri rahvaste minevikus on säilinud algupärane eurooplus."

Mati Väärtnõu ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024

„Kui seada endale küsimus, mis on olnud esivanemaile tähtis, siis annan vastuse: see ongi olnud perekond….Olen arusaamises, et kõige olemasoleva algmoodul on pere ehk perekond ja see on ka meie esivanemate mõtlemise üks alusmudeleid … Aga et inimpered ja looduspered elasid üksteise läheduses, siis saame neid nimetada naabriteks. Naabripered ei saa kaugel olla, siis pole nad enam naabrid. Ei saa unustada vastastikust austamist.“ (E.Haamer „Kuhu lähed Maarjamaa?“)

Esivanemate jaoks oli perekond eluliselt tähtis ning perekondlik struktuur on ühiskonna alustala. Perekonna ja kodu mudel mõjutab indiviidi arengut, identiteeti ja sotsiaalset positsiooni, mis omakorda mõjutab ühiskonda laiemalt. Selle mudeli positiivne mõju sündimusele avaldub järgmistel viisidel: 

Kalev Sepa ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024

Omavahel seotud kliima-, elurikkuse- ja saastekriisid muudavad meie maailma ning süvendavad lõhede tekkimist riikide vahel ja riikide sees kogu maailmas. Vaesus ja sügav ebavõrdsus, millele lisandub inflatsioon, on põhjustanud elukalliduse kriisi, mis õõnestab meie ühiskondi ja tekitab rahulolematust. Praegune majandussüsteem on toonud mõnedele rikkuse, kuid paljudele karmi hinnaga ning see süvendab iga aastaga planeedi seisundi halvenemist, kolmekordset kriisi ja riske meie tulevikule. Inimkonna ees seisvad karmid valikud rõhutavad vajadust süsteemi muutmiseks, sealhulgas meie majandussüsteemi reformimiseks. Kuid kõik ei ole nii sünge ja loobumine sellest, et ümberkujundamispüüdlusi on raske toetada, ei ole valikuvõimalus.

Ija Stõuni ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024

Sissejuhatuseks

Eesti ajalugu näitab, et oleme suutnud siiani üle saada kõigist raskustest ja kriisidest, vältides rahvaarvu langemist alla kriitilise piiri ning säilitades oma identiteedi. Ajalugu ümber jutustamata meenutagem üksnes Põhjasõda ja sellele järgnenud katkuepideemiat, kui rahvaarv vähenes drastiliselt. Kulus aastakümneid, aga rahvaarv suudeti taas tõusuteele pöörata.

Tänane olukord on paljuski erinev. Tänapäeva maailma iseloomustab kiire ja pidev muutumine, mis tekitab väljakutseid, aga loob ka võimalusi. Kohanemisvõime, innovatsioon ja koostöö, kriitiline mõtlemine – need on võtmetähtsusega omadused, mis aitavad meil muutustega toime tulla ja edu saavutada.

On vaja luua teaduskeskne kommunikatsioonisüsteem, mis eeltoodud sotsiaalmajanduslike küsimuste analüüsiga süsteemselt tegeleks ja suudaks majanduslikke arengud seostada sotsiokultuuriliste protsesside ja arenguga. Peame looma analoogse kursuse kõrgema riigikaitsekursustega, et meie tippametnikke koolitada. Kui me tahame riigi ja rahvana ellu jääda ja eestlaste riigina püsima jääda, siis süsteemi juhtimistasandil peame õppima nägema ja teadvustama mittemilitaarse sõja juhtimismeetodeid ja nende rakendamiseviise. Kaasaegsele infoühiskonnale sobilik ühiskonnamudel on ühiskonnas defineerimata. Kui ümbritseva defineerimine arusaamist ei võimalda, on tulemuseks kriis mistahes ilmingutes. Kriisi süvenemise näitab võimu ja otsustustasandi eemaldumist reaalse olukorra teadvustamisvõimest ja kogu riik ja rahvas paigutatakse elama kodusõja tingimustesse.
Seisame globaalse kogukonnana küsimuse ees: kas inimkonnal on üldse tulevikku, kas planeedil on tulevikku. Ning rahvusena – kas meie rahvusel, kogukonnal, suguvõsal on tulevikku. Hüpoteetiliselt on kõnelused kasvatusest lakanud samaaegselt, kui muutus ebakindlaks usk tulevikku. Jõudu, usku ja lootust andnud seosed on katkenud. Kui otsida, kus võiks veel leida lootust, siis jõuame kasvatuse juurde – seda teed, mis meid siia tõi, ei peaks me enam käima. Milline oleks uus tee?
Platoni „Politeia“ on ehitatud üles dialoogile. Isegi nii tähtsal teemal, nagu eestlaste sündivus, võiks arutelu kui vorm esitada tekkivaid mõtteid ja mõttevisandeid vahest isegi kaasavamalt kui seda teeks harjumuspärane ettekande formaat. Autor on soovinud seda katsetada. Osalised kannavad mõneti sümboolseid nimesid. Vestlusse astuvad Penelope, kelle nimi viitab Odysseuse truule abikaasale, ja Penthesileia, kes on „Iliases“ amatsoonide kuninganna. Kodunaine ja karjäärinaine, vanamoodne ja moodne võtavad niisiis järgnevalt sõna. Autor kahetseb vaid, et etteantud maht ei luba tema daamidel aruteluga kuigi sügavale kaevuda. Ta loodab aga, et lugupeetud lugeja alustatud dialoogi oma peas edasi arendab.
Ettekandes kirjeldatud olukorras püüame Eesti II elujõu kongressil teada saada eri valdkondade mõju sündimusele. Valdkondi on kaksteist. See pole muidugi kõik ja täpselt mõõta neid ei saa. Meie valik on ehk jõukohane üldpildi saamisel, et sündimus sõltub paljudest teguritest ja nende ühine nimetaja on tõenäoliselt turvalisus. Kongressi eripära on selles, et tema eel käivitati teemaseminarid valdkondade mõju uurimiseks sündimuse tõstmisel. Loodame, et Kongress initsieerib reaalseid muutusi ega jää vaid teravate probleemide kaardistamiseks. Kuigi viimanegi on oluline.