Ija Stõuni ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024

Sissejuhatuseks

Eesti ajalugu näitab, et oleme suutnud siiani üle saada kõigist raskustest ja kriisidest, vältides rahvaarvu langemist alla kriitilise piiri ning säilitades oma identiteedi. Ajalugu ümber jutustamata meenutagem üksnes Põhjasõda ja sellele järgnenud katkuepideemiat, kui rahvaarv vähenes drastiliselt. Kulus aastakümneid, aga rahvaarv suudeti taas tõusuteele pöörata.

Tänane olukord on paljuski erinev. Tänapäeva maailma iseloomustab kiire ja pidev muutumine, mis tekitab väljakutseid, aga loob ka võimalusi. Kohanemisvõime, innovatsioon ja koostöö, kriitiline mõtlemine – need on võtmetähtsusega omadused, mis aitavad meil muutustega toime tulla ja edu saavutada.

Veel kümmekond aastat tagasi rõhutas endine peaminister Andrus Ansip: "Eestis pole varem kunagi nii hea elada olnud". Seda mõtet kordasid hiljem ka teised poliitikud ja avaliku elu tegelased, kui viitasid Eesti majanduse ning ühiskonna edusammudele. Kuigi praegu on olukord veel suhteliselt hea, peaksime tulevikku silmas pidades olema valmis kiirelt reageerima paljudele väljakutsetele. Üheks väljakutseks on Eesti inimeste hariduse ja hariduskorralduse edendamine.

Kuidas haridus ja selle korraldamine mõjutavad Eesti jätkusuutlikkust aastal 2024?

Nelson Mandela on öelnud "Hea haridus on kõige võimsam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks“.

Eesti ärkamisajal, 19. sajandi teisel poolel, sellist „relva“ juba kasutati. Carl Robert Jakobson, Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt – kõik need meile tuntud inimesed, ja neid oli veelgi, nägid eelkõige hariduses vahendit, mille abil saab tugevdada eestlaste rahvustunnet ja näidata rahvusliku identiteedi erinevaid ilminguid, samuti ka tagada eesti keele ja kultuuri säilimist, kasvatada iseseisvusmeelsust ja poliitilist aktiivsust.

Kuidas on haridus ja selle korraldamine mõjutamas Eesti elu ja jätkusuutlikkust täna? Eespool sai juba mainitud arvamust hea Eesti elujärje kohta kümmekond aastat tagasi. Kui tuua sama arvamus tänasesse päeva fookusega haridusvaldkonnale ja „pommitada“ seda faktidega, siis millise tulemuse saaksime nüüd?

Oleks vale öelda, et Eestis on hariduses kõik halvasti – kindlasti mitte. Pigem tekivad MIKS küsimused teatud suundumusi silmas pidades: miks madala haridustasemega noorte arv suureneb; miks suureneb juba põhikoolist väljalangevus; miks 72% kaitseväkke kutsutud noormeestest ei suuda täita kehaliste katsete miinimumnorme; miks koolilaste, aga ka lapsevanemate seas on maad võtnud mõnitav/alavääristav suhtumine õpetajatesse; miks koolides on palgatud korda hoidma turvamehed; miks tütarlapsed ropendavad kohati isegi hullemini kui poisid; miks üha nooremas eas kasutatakse mõnuaineid? Kõigile neile küsimustele korraga on raske vastuseid leida, kuid kasutades triangulatsiooni meetodit, kõrvutades haridusekspertide, viimaste aastate uuringute ja tehisaru poolt antud hinnanguid, saab ehk mõningad üldistused välja tuua. Ühtlasi püüaks jõuda lähemale teadmisele, kas suundumused hariduses avaldavad mõju sündimusele Eestis.

Valdkonda hästi tundvate ekspertide poolt toodi välja Eesti haridust ja hariduskorraldust puudutavad üldised probleemid. Võtsin need üldistatult kokku neljas plokis.

- Hariduspoliitilised ja juhtimisprobleemid: pidev poliitiline „siblimine“ haridusmaastikul; lühinägelikkus muudatuste planeerimisel; kasvav bürokraatia; ebaefektiivsetest muudatustest tingitud ebakindlus; kaasava hariduse rakendamise keerukus; läbipõlemise äärel töötavad õpetajad/õppejõud; madal õpitulemus teatud rühmades (vähese sissetulekuga pered, erivajadustega lapsed); vananenud õpikeskkonnad ja küsimärkidega õppekavad ning õppematerjal.

- Õpilastega seotud olukord: aktiivsus- ja tähelepanuhäirete (ATH) sagenemine; kontsentratsioonivõimetus; käitumisraskused; oskamatus vastutada (iseseisvuse puudumine); oskamatus arvamust faktiteadmisest eristada (oskamatus kriitiliselt mõelda); sõltuvustesse sattumine; harjumise puudumine pisutki pingutada ja/või süvitsi õppida.

- Õpetajate/õppejõududega seotud olukord: suur töökoormus, ebapiisav tasu; ameti madal maine; erialase/ainealase ettevalmistusega õpetajate puudus ja nende ebaefektiivne ning pelgalt turupõhine täienduskoolitus; õpetajaskonna vananemine ja ebapiisav järelkasv.

- Kodu ja perekonnaga seonduv: lapsevanemate pedagoogika- ja kasvatuslike teadmiste puudulikkus; ülehoolitsemine, liigne lastele järeleandmine; lapsevanemate vähene kaasatus haridusteemalistesse diskussioonidesse (või vanematepoolse huvi puudumine). 

Erinevate kooliastmete kaupa välja toodud probleemid kattuvad osaliselt eelpool kirjeldatuga, seetõttu vaid üksikud nopped.

- Alg- ja põhihariduses: käitumisnormide ignoreerimine koolieelses eas, reeglite puudumine, mis võib mõjutada laste edasist arengut ja pärssida vastutustunde teket; eakaaslaste suurenenud negatiivne mõju (koolikiusamine), mis mõjub halvasti osade laste vaimsele tervisele.

- Keskharidus: motiveeritud ja õppeainepõhiselt koolitatud õpetajate põud; perede sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, mis ei võimalda kõigil õpilastel koolivälises kultuuri- ja sporditegevuses osaleda, hobidega tegeleda ja vajadusel eratunde võtta; õppekvaliteedi ja-võimaluste erinevused koolide lõikes.

- Kõrgharidus: ebaühtlase tasemega sisseastujad; õppejõudude suur töökoormus; kasvav bürokraatia; ülikoolide/kõrgkoolide erinevad rahastus- ja toetusmudelid; lõhe tööturu vajaduse ja ülikoolide/kõrgkoolide poolt antava hariduse vahel; Bologna mudel 3+2 pole kaasa toonud kõrghariduse kvaliteedi tõusu.

Valik viimase kolme aasta uuringutes välja toodud probleemidest.

Juba 2016. aastal näitas haridusministeeriumi koostatud aastaanalüüs seitset suurt probleemi, kus valdkonna areng pole olnud piisavalt kiire. Need olid: madala haridustasemega noored; õpetajaameti vähene atraktiivsus; põhikoolijärgsed valikud; täiskasvanute osalus elukestvas õppes; eesti keelest erineva emakeelega põhikooli lõpetajate eesti keele oskus; soolised lõhed hariduses ja võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele ning tõhus hariduskorraldus, sh koolivõrk
ja erakoolide rahastamine.

Kui küsida, mis viimaste aastatega muutunud on, siis uuringutes tuuakse positiivsena välja, et rohkem on hakatud tähelepanu pöörama õpilaste individuaalsetele vajadustele ja õppimisstiilidele; suuremat rõhku pannakse kaasavale haridusele; üha enam kooliprogramme keskendub praktilistele oskustele ja projektidele; elukestva õppe idee on leidnud laiemat kandepinda. Samas on kõik need suundumused liiga indiviidikesksed ja kuna 2011. aastal kõrvaldati ühtlus-
kooli mõiste haridust seadustavatest dokumentidest, siis jäid riskid, mis oleks pidanud tagama ühiskonna sidusust (võrdne juurdepääs kvaliteetsele hariduse sisule, ühisväärtuste tundmaõppimine ja omaksvõtt), paraku maandamata.

Süüvides viimaste aastate uuringutulemustesse, tuleb tõdeda, et laual on samad probleemid, mis kümmekond aastat tagasi, lisaks on esile tõusnud õpilaste vaimse tervise probleemid.

Madala haridustasemega noorte arvu suurenemine ja suur väljalangevus
- Haridusest ja tööhõivest kõrvale jäämine: statistikaameti andmetel 2022. aasta alguse sei-
suga ei õppinud ega töötanud Eestis 18 000 noort vanuses 15–26 aastat. Umbes 15% neist
ei ole omandanud isegi põhiharidust, mis seab ohtu nende tulevikuvõimalused ja suurendab
sotsiaalsete probleemide teket.
- Sooline lõhe hariduses: uuringus „Tark ja tegus rahvas“ (TÜ 2022) on välja toodud, et poi-
sid jäävad maha tüdrukutest nii õpitulemuste kui ka koolis osalemise osas. Madala haridus-
tasemega mitteõppivate 18–24-aastaste noorte seas on mehi 9,2% ja naisi 5,8%.
Õpetajaameti atraktiivsus
- Madal palk ja suur töökoormus: uuringust „Õpetajaameti kuvand ja atraktiivsus“ (2021)
ilmneb, et õpetajaamet on ühiskonnas küll väärikal neljandal kohal, kuid stressi ja läbipõ-
lemist põhjustav suur töökoormus, piiratud karjäärivõimalused ja madal palk vähendavad
selle atraktiivsust. Eriti on puudus matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogiaainete õpe-
tajatest.
- Õppejõudude järelkasvu probleem: kõrghariduse tegevustoetuse vähene kasv ei ole või-
maldanud kõrgkoolidel tõsta õppejõudude töötasusid riigi üldise palgakasvuga samaväär-
selt, mis tekitab probleemi õppejõudude järelkasvuga.
Põhikoolijärgsed haridusvalikud ja võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele
- Gümnaasiumi ja kutsekooli vaheline lõhe: välishindamisraportis (2021/2022) viidatakse
asjaolule, et noorte suunamine ja sobiva haridustee leidmine on raskendatud. Kutseharidus
ei ole alati piisavalt prestiižne ega vasta tööturu vajadustele. Noorte nõustamine ja karjääri
suunamine on ebapiisav.
- Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus: PISA 2022 toob välja, et õpilaste õpisaavutused eri-
nevad märkimisväärselt sõltuvalt sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, kooli asukohast ja
keelest.
Õpilaste vaimse tervise probleemid
- Ärevus ja depressioon: rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu (2022) Eesti tulemustes
viidatakse õpilaste seas kasvanud ärevusele ja depressioonile. Kiusamine on endiselt suur
probleem, mõjutades umbes iga kolmandat 4. klassi õpilast ja iga neljandat 8. klassi õpilast.
- Inimestevaheline usaldus: Eesti õpilaste arvates on inimestevaheline usaldus sügavas lan-
gustrendis. Selline arvamus toodi välja 2022.a. uuringus „Noorte hääl demokraatia kriisis“.
Keeleõpe ja sotsiaalne integratsioon
- Vene emakeelega õpilaste eesti keele oskus: PISA (2022) uuring tõi välja, et sageli on
ebapiisav eesti keele oskus takistuseks, mis ei anna vene emakeelega õpilastele piisavat
võimalust õpinguid jätkata ja osaleda ühiskonnaelus.
- Eesti kodukeelega laste keeleoskus: inglise keele mõjud on selgelt kuulda nn segakeeles,
mis näitab vajadust eesti keele oskuse parendamiseks.
Tehisaru (AI) poolt järjestatud probleemid
Veidike eksperimenteerides esitasin küsimuse haridust ja selle korraldust puudutavate
probleemide kohta neljale tehisarul põhinevale vestlusrobotile ja saadud tulemusi sünteesides
tekkis alljärgnev probleemide loend.
1. Kvalifitseeritud õpetajate puudus.
2. Hariduslike erivajadustega õpilaste toetamise puudulikkus.
3. Kõrge koolist väljalangemise määr /väljalangevus.
4. Haridusasutuste ebavõrdne ressursijaotus.
5. Digitaalse kirjaoskuse madal tase.
6. Õpilaste vaimse tervise halvenemine.
7. Õppekavade aegumine ja innovatsiooni puudumine.
Kui nüüd võtta kogu eelpooltoodu kokku, siis haridusvaldkonna kõigi tasandi juhtidel ja ka
poliitikutel peaks olema päris selge ülevaade sihtide seadmiseks, kas või üksnes uuringutule-
musi silmas pidades.
Et mitte tõde väänata, siis haridusministeerium ongi 2024. aasta tööplaani võtnud mitmeid pa-
rendusi, nagu näiteks õpetajate astmelise karjäärimudeli väljatöötamise; koolivõrgu korrasta-
mise; kooliea pikendamise küsimuse; kutsehariduse, alushariduse ja ka hariduskulude 0-
eelarve reformi. Kuidas reformidega toime tullakse ja kas need aitavad kaasa hariduse ja hari-
duskorralduse parendamisele Eestis, sh ka sündimuse kasvule, seda siinkõneleja ennustama ei
hakka. Küll aga tõstatus küsimus: kui praegu antakse koolidele võimalus õppesisu koos-
tada oma äranägemise järgi, siis kas koolides on piisavalt aineõpetajaid, kes suudavad
õppekavu koostada nii, et hiljem ülikooli või kõrgkooli tulijad seal ka hakkama saaksid.
Mida olulist veel lisada?
Eestis, nii nagu laiemalt maailmas, on üles kerkinud veel probleeme – üks nendest on põlvkon-
dadevahelise erimeelsuse kasv. Noorem põlvkond on tehnoloogiaga paremini kursis ja kasutab
aktiivselt nutiseadmeid, sotsiaalmeediat ja digitaalseid tööriistu, vanem põlvkond eelistab tra-
ditsioonilisemaid suhtlus- ja töömeetodeid; noorem põlvkond eelistab kogemusi materiaalsele
varale, on teadlikum jätkusuutlikkusest ja keskkonnamõjudest, vanem põlvkond hindab roh-
kem materiaalseid väärtusi ja säästmist; noorem põlvkond on avatud globaalsetele kultuurimõ-
judele, rõhutades sotsiaalset õiglust ja võrdõiguslikkust, vanem generatsioon on konservatiiv-
sem ja väärtustab rohkem kohalikke kultuuritraditsioone. Käsitletud uuringutes ega ka kokku-
võtetes otseselt neid probleeme esile ei kerkinud, aga erinevate täiskasvanukoolituste käigus
on küll teema jutuks tulnud.
Eraldi probleemiks ei näi olevat ka nn „pehme julgeoleku“ teemade käsitlemine erinevatel ha-
ridusastmetel. Teemad (majandus-, keskkonna-, küber- , energia-, toiduohud) vajavad alles sü-
vitsi lahtimõtestamist ja ainekavadesse integreerimist, et varakult osataks reaalseid ohukohti
märgata ja neile vastavalt käituda.
Kas haridus ja hariduskorraldus mõjutab sündimust?
Haridus ja hariduskorraldus on olulised tegurid, mis mõjutavad rahvastiku sündimustrendi. Sa-
mas tuleb arvestada, et mõju on kompleksne ja sõltub veel mitmetest teistest teguritest. Täna-
päeva noored on teadlikumad ja paremini informeeritud pereplaneerimisest. Mõned noored
väljendavad muret, kas on eetiline tuua lapsi maailma, kus üks kriis järgneb teisele. Uuringutest
on välja tulnud, et haridus, selle kvaliteet ja kättesaadavus mõjutavad küll otsust saada lapsi,
aga veelgi enam mõjutab seda majanduslik ebastabiilsus, kliimamuutused, poliitiline ebasta-
biilsus. Kui noored inimesed saavad hariduse, mis võimaldab neil leida hästi tasustatud tööd,
võib see lükata lapsesaamise plaanid kaugemasse tulevikku. Uuringud näitavad samuti, et kõr-
gema haridustasemega inimesed investeerivad eelkõige karjääri ja isiklikku arengusse. Kui nad
siis millalgi otsustavad saada lapsi, on neil inimestel (ka üksikemadel) rohkem ressursse, et
tagada laste heaolu ja haridus, mis võib omakorda mõjutada nende laste otsust saada lapsi. Jüri
Liiv oma raamatus „Suur rohepesu käsiraamat“ viitab peatükis Meid on liiga palju asjaolule,
et piisab juba üldisest keskharidusest ning rasestumisvastaste vahendite levikust, et viia palju-
nemistegur alla taastumispiiri.
Otsides vastust küsimusele, kas haridus ja hariduskorraldus mõjutavad sündimust Eestis, tuleb
vastata JAH, mõjutavad küll, aga seda komplekselt koos mitmete teiste teguritega, nagu ma-
janduslikud tingimused, tööhõivevõimalused, sotsiaalpoliitika ja kultuurilised väärtused. Täna
trend on, et eesti emad sünnitavad aina kõrgemas vanuses ja vähem.
Valik ekspertide kaasabil koostatud parendusettepanekutest
1. Haridusstrateegilistes küsimustes ekspertide teaduspõhise lähenemise eelistamine poliitikute
arvamuspõhisele lähenemisele. Tarbetu bürokraatia ohjeldamine, milleks kasutada rohkem in-
novaatilisi seire- ja aruandluslahendusi. Tasakaalu säilitamine traditsiooni ja innovatsiooni va-
hel.
2. Rääkida ausalt kaasava hariduse rakendamise kitsaskohtadest, analüüsida olukorda koos
õpetajatega, teha vajalikke muudatusi lähtuvalt saadud kogemustest.
3. Kodu ja perekonna kaasamine haridusteemalistesse diskussioonidesse. Lapsevanematele pe-
dagoogika-alaste koolituskursuste pakkumine omavalitsuste juures. Lapsevanemate ja kooli
erinevate kohustuste ja vastutuse selgepiirilisem esiletoomine meedias.
4. Õpilaste vaimse tervise ja sõltuvusprobleemide ennetamiseks „Noortelt noortele“ program-
mide käivitamine/jätkamine. Tugipersonali koolitamine aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega laste
toetamiseks.
5. Haridusametnike rakendamine igapäevases õppetöös vastavalt nende kvalifikatsioonile, et
nad tajuksid tegelikku olukorda koolides.
6. Õppekavade kaasajastamine vastavalt tööturu vajadustele. „Pehme julgeoleku“ teemade in-
tegreerimine ainekavadesse.
7. Kutsehariduse võimaluste ja eeliste pidev propageerimine meedias.
8. Tehnoloogiate rakendamise tagamine läbi teadusdiplomaatia arendamise koostöös välisrii-
kidega, kuna väikeriikidel puudub iseseisev võime kõrgtehnoloogiaid rakendada.
9. Teadustehnilise personali sidumine konkreetsete praktilise töövajadusega ettevõtetega
(praktikabaaside loomine ja ettevõtetele ning ülikoolidele kohustuslikuks tegemine)
10. Riigi ja KOV-ide koostöö tõhustamine eesmärgiga tagada võrdne juurdepääs majandusli-
kult kehvemas olukorras olevate perede lastele (stipendiumid, toetusprogrammid, transport,
jms).
11. Taastada või luua koole toetav institutsioon, mis aitaks teha poliitikutel teaduspõhiseid in-
formeeritud otsuseid. Ühtluskooli põhimõtte taastamine hariduskohustuse täitmiseks.
12. Riik peaks looma selged regulatsioonid ja eetikakoodeksid, mis juhendavad tehisintellekti
arendamist ja kasutamist. Ühtlasi looma vastavad haridusprogrammid, mis käsitlevad privaat-
sust, vastutust, läbipaistvust ja diskrimineerimisvastasust, suurendavad teadlikkust tehisintel-
lekti mõjust ja võimalikest riskidest.
Teema kokkuvõtteks
Edasi- ja süvitsi mõtlemiseks ning järelduste tegemiseks jagan teiega väikest lõiku hr. Roosi,
Tartu Tütarlastegümnaasiumi direktori haridusteemalisest ettekandest 1935.aastal II Rahvus-
liku kasvatuse kongressil: „Kogu maailma rahvad põevad viimaseaja tehnilise kultuuri hiige-
ledu tagajärjel, vaimse kultuuri mittejärelejõudmisel tasakaalutuse haigust. Ühelt poolt pead-
pööritav edu….teiselt poolt inimese mannetuse tunne inimese enda keha ja vaimujõudude juh-
timisel ning taltsutamisel. Eks see loo ebakõla, ebasobivuse ja tasakaalutuse inimeste mõtte-
käigus. Praegune mõõnaaeg meie rahva elus, mis järgnes aastaid eelkäivale, kahtlemata va-
lesti suunatud tõusuajale, aitab süvendada kultuurilisel arengul tekkinud loidust, saamatust,
ükskõksust ja tasakaalutust. Peame teadma, et viimastel on tung areneda eneseusaldamatuseni
ja enda alavääristamiseni“ (https://www.digar.ee/).

Eesti Elujõu Kongress 2024