Eesti II Elujõu Kongress: Tiiu Kuurme

Tiiu Kuurme ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024

Inimene ollakse mõistagi algusest peale, seda sünniõigusega. Ent ometi räägitakse hariduse/kasvatuse diskursustes inimese inimeseks saamisest? Mida siin mõeldakse? Euroopaliku kultuuriruumi inimest on sajandeid saatnud kolm küsimust: kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme? Juba aegade hämarusest alates on inimene küsinud inimeseks olemise mõtte järele ja otsinud, kuidas elada oma elu parimal viisil. Neid otsinguid on nimetatud ka nn „hea elu probleemiks“, mille tunnusjooni ja tingimusi on püüdnud sõnastada paljud mõtlejad.

Inimese ülesanne on tema elutee ja tema ise teekäijana. Üks võime eristab inimest muust loodust: vaid tema oskab selliseid küsimusi küsida, teadvustada oma olemist, minasust, võimalusi, loomulaadi ja ajalikkust. Inimeseks sündinul on avatud tulevik, mida luues teevad valikuid nii teda ümbritsevad täiskasvanud ja siis juba ta ise. Siit sünnibki üks kasvatuse peamisi küsimusi: milliseks inimeseks peaksin ma saama? Nimelt on inimese osaks tegelda oma ebatäiuslikkusega, sest kuskil on olemas pilt täiuslikust, õilsast, suursugusest inimesest, mis on kui võimalus ja eesmärk oma eluteed käijale.

Kasvatusele mõeldes, mis igas ajaepohhis saab oma värvingu, tuleb sõnastada ajastuomaseid küsimusi, nii nagu on rohked mõtlejad küsinud kasvatuse/hariduse mõtteloos. Võiksime alustada näiteks: mis sõltub kasvatusest ja millest sõltub kasvatus? Kasvatust ennast aga on suunanud kaks peamist küsimust: kes inimene on ja milliseks peab ta saama? Sest inimelu on ühtaegu nii olemine kui ka kellekski (mingite omaduste ning maailmasuhte kandjaks) saamine.

Mis kasvatusest sõltub?

Kasvatus pole välditav. Vaatamata teaduslik-tehnoloogilisele progressile, tehisarule ja evolutsioonile sünnivad inimeselapsed endiselt väeti ja abituna ning nende käekäik, isikuomadused, pürgimuste sihid ja väga palju muudki sõltub, milliste mõjude sees möödub nende kujunemine ja kasvamine ehk siis – kuidas neid on kasvatatud. Kasvatusest ei sõltu ainuüksi indiviidide käekäik, vaid tervete kultuuride olemine ja laad, sest kultuuril on väljavaateid kestma jääda vaid siis, kui uued sugupõlved selle peamised alused omaks võtavad, olnut tunnevad ning austavad, ent suudavad samas ka kultuuri uuendada. Kasvatust võib
määratleda kui kultuuris olevat jõudu, tema läbi saab kultuur kinnituse, säilitab õigustatuse ja saavutab õitsengu, kui teguvõimsad uued põlvkonnad oma loomisjõus nii materiaalse kui vaimse olemise sfääri enda kanda võtavad. Ent see jõud võib kujuneda ka hävitav või purustav, olenevalt, millised ideoloogiad ning väärtused uue sugupõlve kasvamist saadavad. On kultuure, mille eneseõigustus ning püsimise kinnitus on vägivald teiste suunal ning vastutuse delegeerimine suurele juhile. Nende noor sugupõlv on kasvatatud vastavas vaimus. Võib otsida neidki jõude, mille võimuses on kultuur lagundada, kui tekib apaatia, ebakindlus, kaob tahe, lootus ja usk, et oleme sellistena kestmist väärt, et äkki muu ja mujal on parem. Selline suhtumine on viinud kaardilt väikerahvad. Kui kultuuriliselt ei suudeta pakkuda enam noortele pinnast, mis toetaks nende eluusku, pakuks usutavaid väärtusi ja sisaldaks veenvaidelupõhimõtteid, siis võibki nii minna. Ka kultuuridel öeldakse olevat oma elukaar, stagnatsioon ning sisemise jõu kadumine.

Kasvatuse märgistatud on ka ühiskond, see normistik, mille raamistikus asjad juhtuvad. Juba algupärastes ühiskondades oli olemas rohkem või vähem valjult valvatud moraal ja kollektiivselt aktsepteeritud reeglid. Kõigil aegadel on vale, vargus, reetlikkus ja mitmed muudki pahed olnud taunitud, sest need lõhuvad ühiskonda. Moraal ja normistik on siis ka ühiskonna enesekaitse. Minu õpetaja ütles kord: kasvatus on pahe vältimine. Kasvatuse kaudu niisiis õpib inimene tundma head ja kurja ning tark kasvataja laseb kogeda nende tagajärgi ja seeläbi õppida. Ent oma otsustamises ollakse vaba, kumma poolele asuda. Tihti on vägivald veetlev, ta annab võimu ja algelise loomuga naudinguid. Ideoloogiate mõjudes on lihtne tõlgendada kuri heaks – vaenata kõike teistsugust ning vahendeid valimata võtta teistelt neile kuuluv ära. Hirmuõhustik tingib kohaneva ja konformismile suunatud kasvatuse, sellises ühiskonnas ei sekkuta. Mõeldes tänasele tegelikkusele, millele sarnast aega varasem ajalugu ei tunne, püsib õhus küsimus, kas suudavad uued sugupõlved järjest keerulisemaks, vastuolulisemaks ning komplitseeritumaks muutuvat ühiskonda adekvaatselt tajuda, oma teadvusega seda hõlmata ning tunnetada ja toimuva enese kanda võtta. Mis on õieti inimeste kätes ning mis seda ei ole – paraku meenub siin Karl Marxi ütlemine, et ajalugu on oma eesmärke teostavate inimeste tegevuse tulemus. Ning lõppeks sõltub kasvatusest looduse käekäik – kas on inimeses kujunenud aukartus looduse elurikkuse ja kestmise ees või võetakse, hävitatakse, kahjustatakse vahendeid valimata planeeti ja muid eluvorme. Planeedi elurikkus kahaneb jahmatavalt kiiresti, sest kaovad liikide elupaigad. Seda peamiselt inimese käe läbi.

Niisiis sõltub kasvatusest inimindiviidi käekäik, tema isiksuseomadused ja iseloom, kultuuri säilimine ja elujõud, ühiskondade käekäik, järjest rohkem ka looduse seisund ning kokkuvõttes tulevik. Ja me räägime kasvatusest niivõrd vähe!

Kasvatuse eksistentsiaalset tähendust tajudes on põhjust küsida mitmesuguseid küsimusi, teeksime seda siin, sest avalikus ning ka erialases ruumis seda paraku ei tehta.

On teatud juba väga ammu, et kasvatus on tulevikku suunatud tegevus. Loogiliselt peaks justkui järelduma, et mida ohustatum on inimene järjest keerulisemaks muutuvates oludes, seda enam saab tähelepanu kasvatus ja seda enam hoitakse noore sugupõlvega toimuv pilgu all, tegeldakse kasvatuse mõjude analüüsiga ning hea kasvatuse otsimisega. Oma tulevikust hoolivad ühiskonnad peaksid justkui väljendama ühist teadlikku hoolt, et kasvatus ei kahjustaks uusi sugupõlvi ning et neis säiliks usk tulevikku ja iseendasse. Praegu see nii ei ole, Eesti kontekstis ja ka laiemalt on kasvatuse ning isegi pedagoogika mõiste marginaliseerunud ning nende kasutamist välditakse. Ülikoolides on kasvatusteaduse välja vahetanud nö haridusteadused, vastavalt administratiivselt suunatud muutustele on muudetud ka institutsioonide nimed ja õppekavade sisu. Siit kaotati kasvatus. Miks on see nii? Väidetakse, et kasvatus on hariduse osa, ega soovita tunnistada, et haridus ise saab olla olemas vaid tänu kasvatusele, kuivõrd kasvatus on olnud inimkonna iidne praktika, et inimkond üldse jätkuda saaks, haridus aga hiline tulija koos kirjaoskusega. Uute trendide peategelane, ennastjuhtiv õppija, ei pea enam juhinduma kõigest sellest, mida on sisaldanud kasvatus. Kui enesejuhtimine hästi välja ei tule, siis toetatakse. Kuhu see enese juhtimine viima peab, päriselt ei teata. Ametlikult on see rohked omandatud õppekavades üles loetud pädevused. Nii etinimene on justkui pädevuste terviksüsteem, ja see on ühtaegu täna antav vastus kasvatuse ammusele küsimusele: milline peaks inimene olema? Kas inimene kui omandatud pädevuste terviksüsteem tunneb olemise rõõmu ja tajub vastutust, suudab olla ehe, terviklik, siiras, aus enda ja teiste ees? Jään vastuse võlgu. Kultuur ei paku täna kuvandeid inimestest, keda imetleda, järgida, austada, kelle olemasolule loota. Kasvatusega seoses on sõnastatud inimkäsitusi, mis kasvatust suunavad. Täna ja Eestis sellist mõistet enam ei eksisteeri, uute gurude kokkuvõttev tarkus on, et aju õpib. Muid küsimusi neil ei näi olevat. 

Postmodernismi teoreetikud on väitnud, et tänane aeg kordab mingites motiivides keskaega. Üks keskaja joon oli lapsepõlve kui erilise eluetapi mittetajumine ja sellega mittearvestamine, lapsepõlve n-ö ei olnud. Mingites joontes oleme taaskord sealmaal, kus lapselt eeldatakse täiskasvanulikkust – teadlikke valikuid ja otsuseid ning toimetulekut, samas kui täiskasvanud tohivad olla lapsemeelsed. Kui laps on samasugune nagu täiskasvanu, pole ju kasvatust tõesti vaja ning selle võib unustada. Kui ainult neid süvenevaid raskeid probleeme laste ja noortega ei oleks, mille puhul ei aita isegi see, et aju õpib. 

Kasvatus on ehk kõige enam väärtustest laetud inimelu ilming, ja kasvatusest kõneldes peaks tingimata kõnelema ka väärtustest, mida noorteni viia soovime ning millistest väärtustest kasvatuses juhindutakse. Ebakindlas kõikelubatavuses, milles puudub respekt paljude seatud ja seni tunnustatud piiride ees, kui universaalsetes väärtustes kaheldakse, jäädakse noortele võlgu vahest kõige olulisemas küsimuses: selle kättenäitamises, miks on maailm elamisväärne
paik, miks elu väärib elamist ning milline see olla võiks. Millised väärtused kannavad inimelu? Olen kindel, need nn vaimse tervise probleemid on eksistentsiaalse laadiga vaimse pinnase lagunemise tagajärg ning see on meie kollektiivne süü ja tragöödia. Vääriks küsimist, milline õieti see pinnas on, millelt suuname oma noorpõlve.

Kasvatusega on mingil moel kokku puutunud iga inimene nii heas kui halvas. On ju ka küsitud hea ja halva kasvatuse järele, ent neil vahet teha on endisest raskem. Paradokside ajal võib heana mõeldu kaasa tuua halva, näiteks piirideta lapsekesksus ja laste säästmine pingutustest ning kohustustest kasvatada elujõuetuid. Või ka algselt halvana tajutu, näiteks distsipliininõue ning piirangud, kui vaja näiteks harjutada pilli, võib kaugemas perspektiivis teha head. Nende
küsimuste üle oleks hädavajalik arutleda.

Järjest enam tahaks küsida, mis on meid siia toonud, kus justkui kellelgi pole enam hea, ja ohus on inimene, kultuur, ühiskond, loodus. Selle teekonna saatmises on märkimisväärne osa olnud kasvatusel, vahest selle piiratud ja lihtsakoelisel mõistmisel. Miski on toonud inimesed tänastesse kriisidesse. Mida on kasvatades tehtud valesti või jäetud tegemata, ka seda oleks põhjust küsida. Lisaks globaalsetele on meile eksistentsiaalselt lähedal demograafiline kriis. Kogu oma teadliku elu mäletan avalikku muret meie rahva kestmajäämise pärast. Meid on ikka liiga vähe olnud, et homsest julgelt mõelda. Samas võetakse lahtisel käel omaks ideoloogiaid, mis meie elulootust veelgi kahandavad, nagu näiteks soodüstroofia, rumal arusaam, et laste sündimine kahjustab planeeti, ülisallivus ja lahtised väravad võõraste ees, enesele väärtusliku äraandmine, oma keelest loobumine, oma rahvusest mitte rääkimine, nagu oleks see midagi häbiväärset, kultuuriloo, emakeele, kirjanduse jätkuv vähenemine õppekavades, väide, et kapitalil pole rahvust, mis saadab rahvusliku rikkuse mahaparseldamist. Kelle käsi ning milline teadvus seda juhib? Eksistentsiaalsed mured, kas jääme me kestma, on üksnes võimendunud.Koolide nädala õppeplaanis on inglise keele tunde tuntavalt rohkem kui emakeelt. Koloniseeritud olemine on mõtteviis, on allaheitlikkus, ning siingi on oma osa kasvatusel, olgu siis loobumine suurema pildi nägemisest ja toimetamine madalamat sorti mudamaadluses. Miks me nii endaga teeme, tahaks küsida. Mõned filosoofid ja kasvatusteadlased on hakanudki küsima – milline on looduse, ühiskonna ja inimese kriisis kasvatuse osa?

Millest sõltub kasvatus?

Siia sobib naiivne ja üldteada vastus: täiskasvanutest. Sellest, millised inimesed nad on, millesse usuvad ja loodavad, mille poole püüdlevad ning kas suudavad kanda vastutust järeltulijate eest ning millise kodu ja maa nad neile pärandavad. Hea, kui sel täiskasvanul on avar mõistmisvõime, kindlad väärtused, identiteet ja aukoodeks, huumorimeel, tulevikuusk. Mõnedkümned aastad tagasi hakati filosoofide rahvusvahelises kogukonnas täheldama, et täiskasvanulikkus kaob, täiskasvanuks enam ei saada, vanemaealistelt eeldatav kõikemõistev heatahtlik tarkus on mitmelgi juhul saanud kurjuseks ja piiratuseks, tungid ja hetkeemotsioonid valitsevad meeli, lühiajalised naudingud veetlevad enesele järgnema. Hääbub maitse ning meedia täitub madalusest ja eimiskist, jättes mängust välja olulised küsimused. Postmodernistlik inimene ei seo end millegagi, ta on erinevate mänguväljakute elanik, peamine on kiiresti kohaneda ning mitte millegagi end tihedamalt siduda. Kutsutakse olema kohal, elama hetkes.

Kasvatuse tuum öeldakse olevat vastutus. Algul täiskasvanuvastutus selle vähema ees, keda tema ellu sisse juhatab, ning teha tuleb seda nii, et sirguv inimene on suuteline ise vastutust kandma – nii oma elu kui laiemate tervikute eest. See tähendab täiskasvanulikku sisemist jõudu vahel end salata, taluda, olla kannatlik, kanda noorte jaoks optimistlikku lootusrikast meelt, ehkki ise ollakse lootust kaotamas, tajuma piire, kust algavad kahjustused, säilitada rahu, ehkki
meel sees keeb, armastada ka vastuarmastuseta, järgida tõde, ehkki see võib olla valus.

Kasvatuse käekäik sõltub sellestki, millises positsioonis on ta ühiskonnas ja kultuuris. Kui nähtav ja mõistetav ta on, kas temast kirjutatakse, kas teda uuritakse ja teadvustatakse, kas osatakse küsida küsimusi ja leida neile vastuseid, mis toimub mikro- ja makrotasandil kasvatuse nimel. Kui palju on lugusid ja laule, mis asetavad maailma laste ette ilusa, tõese ja heana ning pakuvad ainest elu mõistmiseks? Milliseid tegusid tehakse noore sugupõlve silmaringi ja elutunde avardamise nimel? Vahest on need täiskasvanuks mittesaanud täiskasvanud, kes teevad risti vastupidi?

Kasvatus sõltub kultuuris olevast intellektuaalsest potentsiaalist tegelda nn suurte küsimustega, meistritest, kel on avaram vaade, suutmine midagi öelda, kes suudaksid näidata teed ja hallata toimuvat.

Kasvatus sõltub ka sellest, mis toimub selles suures ühiskondlikus institutsionaliseeritud nähtuses nagu haridussüsteem ning kas süsteem on olemas inimese jaoks või vastupidi.

Kasvatus sõltub mälust. Kus oleme me täna oma kasvatusmõtlemises või mittemõtlemises, sellele heidab valgust võrdlev pilguheit, milliseid küsimusi on küsinud ja milliseid tõdesid sõnastanud õhtumaine kasvatuse ja hariduse mõttelugu. Paljusid tänaseid põletavaid küsimusi on püütud lahendada läbi sajandite. Hea elu poole pürgiv inimene on läbi aegade sõnastanudküsimusi oma olemuse, mina ja inimelu metafüüsilise aluse järele. Need mõtted on suutnud läbi aastatuhandete säilitada järjepidevuse. Iga järgnev ajaepohh on jätkanud sealt, kus oli eelmine ja liikunud edasi inimese kohta eksistentsiaalselt olulisi küsimusi küsides. Kuni tänaseni. Püsimotiive kasvatusest ja haridusest läbi aastasadade erinevate mõtlejate loomingus on nimetatud paedagogia perennis. See on tuletis mõistest philosophia perennis: äratundmine, et kõik filosoofid mõtlevad ühest ja samast, ent erinevatel viisidel (mõiste pärineb 18.sajandist).

Läbi ajastute kulgevad pedagoogikas ühed ja samad ning lähedased peamised teemad, millega kohtume taas ja taas, sest need ei ammendu ühe epohhiga, vaid ilmutavad end uuel viisil. Mis on siis see, mida on sajandist sajandisse ikka ja jälle küsitud ning meelde tuletatud? Peamiseks motiiviks on olnud mitte välise maailmaga kohanemine, vaid inimelu kõrgem eesmärk – inimlikkuse arendamine eneses ja laiemalt ning inimese osa ühiskonnas. Antiikmaailm püstitas
küsimused harmooniast, võimest leida end suurema terviku osana ning juba siis sõnastati hea ja õige elu otsingute olulisus. Lapsi on vaja suunata püüdlema loomulikul viisil selle poole, mis esindab tõeliselt head. Isiksuseomadused, et reageerida oludele adekvaatselt ja lahendada õigesti praktilise elu olukordi, saadakse kasvatuse kaudu. Antiigi filosoofid väärtustasid mõistuse arengut ja enesevalitsust. 4. sajandil elanud Augustinus on sõnastanud tõdesid inimese kohta, mis tänagi igihaljad: kasvatuse keskne probleem tema sõnul oli, kuidas moodustub inimese minasus ja identiteet ning kuidas inimene end tundma õpib. Õppimine on asjade nägemine uues valguses. Vaid teadmine üksi ei taga inimarengut sügavama mõistmise ja eneseteadvustamise suunal. Temalt pärineb küsimus: kes inimene on, ja kuidas temast sai see, kes ta on? Needsamad motiivid kordusid teisenenud viisil Comeniuse ja Pestalozzi töödes, ja nagu läbi sajandite varemgi, asetus keskmesse inimese moraalsus, minasus, eneseteadvustamine ja enesekasvatus, harmoonia, loov vaimne tegevus. Mida teha, et inimene
saavutaks selle, kes ta potentsiaalselt on: oma kõrgema loomuse, täiusliku inimlikkuse – moraalsena, enesetunnetuslikuna, mõtlevana, end arendavana ja ühiskonnas osalevana. Kant tõi mõttevoogu sisse inimese kohustuse kasutada oma mõistust teiste juhatuseta. Loodus ei tea, mida ta inimesest tahab ehk inimene ei saa inimeseks sisemise kasvuinstinkti tagajärjel, ta vajab kasvatust, sõnastas Herbart.

Täna on arutelud neil teemadel katkenud, sest elame katkestuste kultuuris. Vahest siis vürtspoodnike ajastul, kui mõelda musketäridele. Inimelu eesmärk on taandatud toimetulekule ja kohanemisele. Kohalike ametlike gurude intellektuaalne suursaavutus on, et aju õpib, ning inimeses on mehhanismid, mis on programmeeritavad. Inimene on korraga nii perutav bioloogia kui loogiline suunatav masinavärk. Tõdemus PISA uuringute põhjal, kuidas intellekt kõikjal alla käib, ei ole ometi ressursse suunanud intellekti arengule, vaid hoopis tehisintellektile.

Sajandite mõttelõng inimlikust inimesest toimib justkui inertsist. See, mida on aegades püüeldud, on täna kohati ju kogetav, ehk meil on saavutusi. Kool on muutunud inimkesksemaks, lapsed pälvivad tähelepanu ja heatahtlikku suhtumist, neil on sõnaõigus, ja nende abistamiseks on tugisüsteemid, õppimise viisid on mitmekesised ning inspireerivad. Ent ometi ei söanda keegi väita, et saavutatud ongi hea elu. Võimust on võtnud utilitaarne mõtlemine ehk õpime seda, mis on kasutatav. Hariduses on peapüüdmiseks pädevuskesksus,teaduses ja õpetamises meetodikesksus. Kõnelustest on kadunud eetiline aines, teadmise sisu, omakultuur, autoriteedistruktuurid, moraalsus, isiksus, vaimsus, n-ö inimese sisu.

Seisame globaalse kogukonnana küsimuse ees: kas inimkonnal on üldse tulevikku, kas planeedil on tulevikku. Ning rahvusena – kas meie rahvusel, kogukonnal, suguvõsal on tulevikku. Hüpoteetiliselt on kõnelused kasvatusest lakanud samaaegselt, kui muutus ebakindlaks usk tulevikku. Jõudu, usku ja lootust andnud seosed on katkenud. Kui otsida, kus võiks veel leida lootust, siis jõuame kasvatuse juurde – seda teed, mis meid siia tõi, ei peaks me enam käima. Milline oleks uus tee?