Einar Eilandi ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024.
Majandusest arusaamine algab majanduse defineerimisest. See kuidas me asjadest aru saame, selliseks kujuneb kultuuriruum ja tegevuskeskkond.
- Kas majandus on see, et ühed trükivad raha ja teised, kes seda kasutavad maksavad neile intressi?
- Kas majandus on see, kuidas teaduslike meetoditega saada teiste taskust raha kätte nii, et mitte ületada nende valuläve?
- Kas majandus on see, kuidas saada riigi ja rahvana rikkaks?
- Kas majandus on inimtegevus, mille eesmärk on tagada inimestele vajalike kaupade ja teenuste tootmist, vahetust, jaotust ja tarbimise võimalust?
Kui protsesside realistlik defineerimisvõime puudub, siis see ei võimalda luua kujutluspilti reaalsuses toimuvast ja tulemuseks on kriis. Selle tunnuseks on migratsioon, tulubaasi kokkukuivamine, ajude äravool, ettevõtete hääbumine, tööstuse väljasuremine.
Kodanikeühenduste, ettevõtete, kohalike omavalitsuste ja hariduse tasand on triivinud üksteist välistavasse omavahelisse konkurentsiolukorda. Suurte riiklike arengusuundade rakendamist ei ole võimalik sellistes konfliktisituatsioonides ellu viia. Kokkuleppe puudumise tagajärjeks on huvi kaotamine, tagasitõmbumine, vältimine, passiivsus, allaheitlikkus, tardumus, ründamine, kontrollimine, agressiivsus. Kokkuleppe puudumine viib konfliktini, millega kaasneb
endasse tõmbumine, teiste peale lootma jäämine, suhtlemisest eemaldumine. Süsteemihierarhia kaudu kandub see konflikt ringi peresuhetesse.
Kogu riik ja rahvas paigutatakse elama kodusõja tingimustesse.
Riiklik kuvand. Eestist on väikse rahvaarvuga idanaabriga sõjaks valmistuv riik, kust rahvas evakueerub ja kuhu investeerimine ei ole mõistlik tegevus. Tiigrihüppe kuvand on üle 10 aasta ratastoolis.
Ettevõtluskultuur. Ministeeriumid tegelevad süstemaatiliselt tasuta töö väljapetmisega. Saadetakse välja massiliselt arengukavade pooltoorikuid mida MTÜ-d ja KOV-id peavad tasuta parendama hakkama. Saadetud arveid tööde kohta ei tasuta. Eelnev on vastuolus sunniviisilise töö kaotamise konventsiooni põhimõtetega, mis on avaldatud Riigi Teatajas. Ka ülemaailmsed ja ÜRO säästva arengu ja planeerimise põhimõtted on ettevõtluse arenduskultuuri arendamisel
teadvustamata. Seega isegi rahvusvahelisi leppeid ei suudeta toimivaks muuta ka siis, kui nendega on liitutud. Samuti puudub vastutusele võtmise mehhanism kui rahvusvahelisi leppeid ei täideta.
Iseseisva riigi tunnuseks on energiaga omavarustamise võime tagamine. Tsivilisatsiooni areng on ka energeetika areng. Me saame olla nii rikkad ja vabad, kui seda võimaldab kätte-saadav energia hulk. Niipalju kui on energiaressurssi, nii arenenud saab olla riik. Energiaressursina saame kasutusele võtta eelkõige taastuvaid ressursse ja eelkõige bioressurssi, sest kitsaskohaks on juhitavate võimsuste kasutuselevõtt. Eelnevat nõuavad nii rohepöörde põhimõtted kui NATO julgeoleku lai käsitlus. Me suudame ühe madalaima toormeisendi juures toota maailma kallimat elektrit. Energiaressursside kallinemine kajastub meie konkurentsivõime languses.
Iseseisva riigi majandamise eelduseks on teadustehnilise kaadri loomine, et riiki käigus hoida. Teistes riikides kasutatavate tehnoloogiate kohta ülevaate saamine on välja arendamata. Kui ka tehnoloogiatele ligi pääsetakse, siis puuduvad võimalused, et neist tulenevaid võimalusi kohalikele omavalitsustele ja kodanikuühiskonnale kommunikeerida. Puuduvad vahendid Euroopa Komisjoni suurprojektide kokkukirjutamiseks ja poliitikate kujundamiseks. Isegi olemasolevaid uuringuid ei suudeta kommunikeerida nii, et need rakendusteni viiks. Ülikoolide lõpetajad ei oska vahet teha ühistegevusliku ja kasumile orienteeritud majanduse vahel.
Iseseisva riigi tunnuseks on toiduga omavarustamise võime tagamine. Kahjuks ei suuda me enamikes toiduainete gruppides tagada toiduga omavarustamist. Toiduainete kui toorainetootjatest üle 35% on üle 60 aasta vanad. Põlvkonnavahetuse vajadusele ei ole suudetud poliitilisi ja teadustehnilisi lahendeid leida. Mis saab tootmisharust, millest lähiaastatel 35 % toorainevoost välja langeb? Maaülikooli andmetel toob ühe toorainetootja kadumine kaasa 7-10 töö-
koha kadumise tarneahela lõikes. Riigikontrolli andmetel on kogu nitraaditundlikul alal suurenenud nitraadisisaldus 68% protsendil proovidest, võrreldes 2016. aasta tulemusi pikaajalise (2001–2015) keskmisega. Jätkusuutlikust toiduainete tootmisest ei saa sellistes oludes juttugi olla, rääkimata konkurentsivõimest.
Iseseisva riigi majandamise eelduseks on rahvusvahelistest lepingutest teadlikkuse ja kinnipidamise võime. Eestis on rahvusvaheline lepingukultuur teadvustamata ja välja arendamata. Näiteks isegi EAS-il puuduvad isegi lepingute blanketid (heade kavatuste protokoll, intellektuaalse omandi kaitse lepingud jne). Seetõttu ei suuda me intellektuaalse kapitali haldusvõimekust tagada ega investeeringuid kaasata.
Iseseisva riigi tunnuseks on see, et välissaatkondi suudetakse oma majanduselu edendamiseks tööle panna. Teadusdiplomaataia eksperdid puuduvad, ülikoolidesse ei ole võimalik teadusdiplomaatiat isegi õppima minna, rääkimata võimalusest teha doktoritöid. Sama seis on konkurentsiluure ekspertidega (isegi terminit ei teata). Tulemuseks on, et me ei suuda isegi teadvustada, kellega me konkureerime, milliste süsteemidega me konkureerime ja kuidas konkurentsivõimet üldse tagada. Väliskaubanduse bilanss on iseseisvuse algaegadest olnud negatiivne. Välissaatkondades puuduvad isegi tootekataloogid, et meie tooteid tutvustada. Puuduvad ka rahastuskanalid, et eelnevat korraldada.
Iseseisva riigi tunnuseks on mõistlik ja riigi huvides toimiv maksukoormus ning maksude rakendamine. Eestis on aga maksukoormusest kujunenud rahvaga arvestamata. Andmeid edastatakse nii, nagu vaja on. Kindlaid plaane ei saa ettevõtjad teha, sest kunagi ei või teada, missuguseid makse järgmine valitsus kehtestab. Välispartneritele on selline muutlikkus jätnud mulje Eestist kui ebastabiilsest riigist. Maailmapanga andmetel viitab korruptsiooniohule üle 6% varjatud maksude osakaal. Kuid 19-protsendine varjatud maksude osakaal, mis on tänaseks veelgi kasvanud viitab maailmapanga andmetel Eestile kui üdini korrumpeerunud riigile. Kui omal ajal tõsteti maksukoormus tõsteti 10% ehk kümnise pealt 12 % peale siis tekitas see ülestõusu. Seda peeti pimedaks orjaöö perioodiks. Meie praegune maksukoormus on aga üle 67% ja muudmoodi kui orjanduslikuks korraks seda nimetada ei saa.
Majandamisvõime tagamiseks vajalikud eeldused on kohalike omavalistuste tasandile kommunikeerimata. Kohalikel omavalitustes piirdub majandusest arusaamine eelarve bilansiga, kus kulud ja tulud peavad olema tasakaalus. Puudub ülevaade kuhu ja milleks on investeeringuid tehtud ja palju veel investeerida oleks vaja. Kohalike omavalitsuste halduses olevate kinnisasjade maht on aga riigi suurimaid.
Poliitilised takistused majanduselu edendamisel. Teadus-tehniline ja poliitiline rotatsioon on otsustajate tasandil nii suur, et poliitilist tasandit ei ole võimalik muutustega kurssi viia. Ministri nõunikud on alaharitud, telefonikõnedele ja e-kirjadele ei vastata. Arengudialoogi võime puudub. Tulemusena puudub strateegilise planeerimise võime ja juba planeeritu realiseerimise võime. Riigi edasi- ja tagasisidestamise funktsioonid ei toimi. Teadus-tehnilise kaadri puudu-
misel on pärsitud ka konkurentsivõime eelduste loomine. Kestlikkusele suunatud arengud on määratlemata ja kommunikeerimata. Ebaõnnestumistest ei suudeta õppida ega muutusvajadust realiseerida. See väljendub nii tööstuse hääbumises kui ekspordivõime allakäigus.
Kohalike toorainete väärindamise võime pole realiseerunud isegi siis, kui vastavad arengukavad on kokku kirjutatud ja meetmed välja töötatud. Eesti riigi majandusliku konkurentsivõime probleemide leevendamiseks on vaja mitme ministeeriumi valdkonnas koordineeritud tegevust, kuid juhtimine ja riigieelarvest raha eraldamine toimub üksnes ministeeriumide kaupa. Selline silotornistumise probleem on aktuaalne ka praegu – Eestis jätkuvalt puudub tõhus lahendus, kuidas ministeeriumide vahelist tegevust juhtida (U.Varblane 2024).
Inflatsioon ongi olnud meie majanduskasv. Raha juurdetrükil baseeruv inflatsioon on meie ettevõtted ja rahva paljaks varastanud. Raha juurdetrükil baseeruva majanduse julgeolekuohte ei suudeta teadvustada ja peetakse paratamatuseks. Kahekümne aasta taguse kuupalga eest saad osta täna tassi kohvi. Sellega karistatakse neid, kelle loomuses on säästvus ja kokkuhoidlikkus.
Meil on ähmastunud arusaamine – kas majandus peab teenindama inimest või inimene majandust ja millist majandust meil ikkagi vaja on, et demograafilist kriisi vältida, et eesti rahvas saaks riigi ja rahvana püsima jääda? Ettevõtjatel puudub side teadusega ja tehnoloogiate rakendamisega. Tootjad ei tea, kes ja kui palju tarbida soovib ja tarbijad ei tea seda, kes ja mida toota suudab – eeltoodut on kinnitanud uuringud.
Väliskapitali kontrolli all olevate ettevõtete osakaal ulatub 70%. Seda Arvo Hormi tõdemust tuleb rohkem silmas pidada ka tänapäeval, kui võõrkapitali osatähtsus moodustab Eestis juba ca 70% Pole siis ime, kui Eestil ei jagu täna raha õpetajate, päästjate, politseinike palgatõusuks,investeeringuteks, pensionäridele pensionitõusuks jne. Tundub, et taasiseseisvumise ajal, 90-ndatel, läksime liialt hoogu ka riigiettevõtete erastamisega väliskapitalile. Kahtlemata on Eesti
rahvale kahjulik ka valitsuse poolt miljardiliste laenude võtmine, mis tuleb tagasi maksta. Kahtlusi äratab ka peaministri väide, et Eestil pole muud teha, kui võtta uusi laenusid, mida on võimalik tagasi maksta ainult uute maksude kehtestamise kaudu. Kui riigieelarve toitub ainult maksudest, siis nii see kahjuks ongi (17.01.2024 Jaan Leetsar Arvamus Arvo Hormi raamatule „Ühistegevus kutsub“). Kahetsusväärne on aga see, et isegi pärast korduvaid julgeolekuriskide
analüüse ja uuringuid pole valitsustasand väliskapitali survest tulenevaid ohte ja julgeolekuriske suutnud maandada.
Rahva elujõu seisukohalt on majandusarengu puhul tegemist kultuurilise probleemi lahendamisega ja see vajab sotsiokultuurilist analüüsi. Ettevõtluse ja majandusliku konkurentsivõime küsimus on seega küsimus sellest, millisele psüühikatüübile orienteeritud majandust meil vaja on. Ühiskonna sooritusvõime sõltub sellest millisele psüühikatüübile orienteeritud kultuurmudel sootsiumis hetkel domineerib. Ühiskonna sooritusvõime ja töö kvaliteet sõltuvad dominee-
rivast psüühika tüübist. Tehnoloogilise võimekuse eelduseks on inimlikel väärtusel baseeruva ühiskonna loomine, vastasel korral hakkab domineerima ühiskonnas ja ka poliitilisel tasandil pärdik-granaadiga-efekt. Selge on see et loomastunud ja biorobotiseerunud psüühikatüübile orienteerunud majandusruumis me kõrgtehnoloogiat rakendada ei suuda.
Kaasaegse infoühiskonna juhtimismeetodid on teadvustamata. Nimelt sõjalised eesmärgid saavutatakse tänapäeval mittemilitaarsete meetodite kaudu. Selleks on genotsiidirelva rakendamine – ehk rahva meelsuse hävitamine läbi narkootikumide ja alkoholismi leviku. Selle ründeviisi kasumine rakendub Eestis kasvavas tempos. Eelnevat täiendatakse rahatrükil baseeruva majanduse kaudu, mis on sisuliselt rahva paljaks varastamise legaliseerimine. Eelneva õigsust
kinnistatakse religioonide, -ismide, ja kaubamärgistrateegiate kaudu, mille edasikandjaks on omakorda televisioon. Televisioon on hakanud täitma religiooni rolli. Eelnevat saab õigustada ka ajaloo ümberkirjutamise kaudu, et me ei teaks enam, kes me oleme ja kust tuleme.
Eesti ajalugu on viimase saja aasta jooksul seitse korda ümber kirjutatud. Ajaloost on kujunenud seega inimese meelsusega manipuleerimise vahendaja. Eelnev kujundab inimesel vastava maailmavaate tüübi, mis ei võimaldagi protsessidest arusaamise teket teadvustada ja lõhub põhjus-tagajärjeliste seoste ahelad. Mis veelgi hullem – see on kinnistumas kultuuriruumi. Peame teadvustama hakkama kaasaegse ühiskonna juhtimismeetodeid ja sõjapidamise viise, et
tagada stabiilne elukeskkond, looduskeskkonna säilimine ja ettevõtlusruumi teke ning areng. Vastasel korral allutatakse meid nendele, kes selliseid tehnikaid valdavad. Lähtuvalt sellest, milline psüühikatüüp ühiskonnas domineerib, saame hinnata mittemilitaarse sõja rünnet ja ründe intensiivsust ühiskonnas. Kõige madalam aste on aga siis, kui ühiskonnas ei olegi osatud küsida seda, millisele psüühikatüübile orienteeritud ettevõtlusstruktuur või kultuurivorm domineerib ja tegeletakse ainult ühiskonna vaimse seisundi langusega ehk tagajärgedega.
Puudub instants, kes eeltoodud sotsiokultuurilisi ja majanduslikke julgeolekuriske maakondade ja ettevõtlusruumi tasandil kommunikeeriks sedavõrd, et ohtude teadvustamiseni jõutaks.Viimasel sajandil on tehnoloogiline sooritusvõime kasvanud sadu kordi. Inimesed teevad aga endiselt 8 ja enam tundi päevas tööd. Sellest aga ei piisa perekonna toitmiseks ja laste üleskasvatamiseks. Vohama on hakanud palgavaesus.
Kokkuvõtvalt – on vaja luua teaduskeskne kommunikatsioonisüsteem, mis eeltoodud sotsiaalmajanduslike küsimuste analüüsiga süsteemselt tegeleks ja suudaks majanduslikke arengud seostada sotsiokultuuriliste protsesside ja arenguga. Peame looma analoogse kursuse kõrgema riigikaitsekursustega, et meie tippametnikke koolitada. Kui me tahame riigi ja rahvana ellu jääda ja eestlaste riigina püsima jääda, siis süsteemi juhtimistasandil peame õppima nägema ja
teadvustama mittemilitaarse sõja juhtimismeetodeid ja nende rakendamiseviise. Kaasaegsele infoühiskonnale sobilik ühiskonnamudel on ühiskonnas defineerimata. Kui ümbritseva defineerimine arusaamist ei võimalda, on tulemuseks kriis mistahes ilmingutes. Kriisi süvenemise näitab võimu ja otsustustasandi eemaldumist reaalse olukorra teadvustamisvõimest ja kogu riik ja rahvas paigutatakse elama kodusõja tingimustesse.
Käesolevas ettekandes tugineti praktilise töö käigus selgunud ja uuringute raames kinnitust leidnud kitsaskohtadele. See ei ole vaid autori isiklik arvamus. Esitluses keskenduti eelkõige kitsaskohtade väljatoomisele, mis parandust vajavad, sest tõrvatilk võib rikkuda meepoti.
- Kommenteerimiseks Logi sisse