Meelsust võib defineerida kui alateadvuses olevatel tõekspidamistel põhinevat eluhoiakut. Nagu uuendusmeelsus, vanameelsus, edumeelsus, venemeelsus või eestimeelsus. Arvamust on vaja põhjendada, meelsuse põhjendamist ei nõuta. Meelsus on tundepõhine.
Inimesel on kaks paralleelselt töötavat infotöötlussüsteemi. Infoülekanne sõnade ja lausete abil on teadvustatud. See on nii kahe inimese vahel kui ka terve maailma ulatuses. Emotsioonide teke ei ole selgelt teadvustatud. Raske on öelda, miks see või teine tunne tekib. Emotsionaalse info ülekanne inimeselt inimesele on veelgi raskemini seletatav. Kuid need, kes on eesti üldlaulupidudel käinud, võivad kinnitada, et emotsioonid kanduvad tõepoolest üle.
Rahva meelsus põhineb rahva hulgas ringlevatel emotsionaalsetel tõekspidamistel. Neid nimetatakse vahel ka väärtushinnanguteks. Hea ja halb on ühelt poolt tunded ja teiselt poolt väärtushinnangud. Meelsus on poliitika vundament ja sõdade algpõhjus. Nii poliitika üldiselt kui poliitika erivorm sõda on tundepõhised. Rahva tundemaailm on aga teaduse jaoks tume maailm. Tundemaailma uurimine on teaduses tabuteemaks tehtud. Vene rahva toetust Ukraina sõjale ei oska keegi seletada. Vaikides eeldatakse, et rahva meelsuse muutused on ettearvamatud.
Kuid nii arvamus kui meelsus peegeldavad objektiivset maailma ja võivad mõlemad seda teha nii tõepäraselt kui ka ekslikult. Öeldakse küll, et rahvas ei eksi. Kuid erijuhtudel võib siiski ka eksida.
Üldisteks rahva meelsuse muutjateks on ajaloosündmused, eriti sõjad. Eestlastel on tulnud tõrjuda venelaste kallaletunge vähemalt 1000 aastat. Loomulikult on tekkinud vastumeelsus venelaste suhtes. Lätlaste ja soomlastega pole aga suuri sõdu olnud. Lätlasi vaadatakse kui eestlastega võrdväärseid, kuid soomlastele vaadatakse alt üles. Põhjus on selles, et lätlased olid Nõukogude Liidus, kuid soomlased ei olnud. Elu Nõukogude Liidus jättis rahva meelsusele sügava kahjuliku jälje, mis pole tänaseks kadunud vaid on hakanud uut elu elama.
Suur sõda oli eestlastel 800 aastat tagasi. Siis püüti Rooma paavsti poolt Eestisse saadetud saksa ristirüütlite jõuga eesti rahvast ristiusku pöörata. Eestlased jäid küll sõjalisele jõule alla, kuid esimesed 500 aastat ei õnnestunud neid ristiusku pöörata. Meelsuse muutmine ainult jõuga on praktiliselt võimatu.
Rootslased tegutsesid teisiti. Nad rajasid Tartusse ülikooli ja sinna usuteaduskonna, kus valmistati ette eesti keele oskusega kirikuõpetajaid. Nende kirikuõpetajate töö tulemusel toodi eesti rahvale kristlik meelsus.
Elu saksa võimu all ei muutnud eestlasi aga 700 aasta jooksul saksameelseteks. Lõpuks ajasid eestlased oma sõjalise jõuga saksa võimumehed Eestist välja. Vähesel määral küll saksameelseid tekkis, kuid neid põlastati.
Vabadussõda taastas eestlaste iidse eneseväärikuse. Eestlane olla oli jälle uhke ja hää. Eesti rahvast sai rahvusvaheliselt tunnustatud rahvus. Kuid seda aega peale Vabadussõda oli kahjuks ainult paarkümmend aastat. Sellele järgnes kommunistliku Venemaa okupatsioon, mis kestis umbes 50 aastat.
Nõukogude riigivõimu aeg
Nõukogude ajal valitses eriline riigikord, mida võib sünteetiliseks nimetada. Selle korra vundamendiks oli Karl Marxi poolt kabinetivaikuses loodud teooria. Inimühiskond on aga elusorganism, kus kehtivad loodusseadused, mida Marx ignoreeris. 1991. aastal lagunes Nõukogude Liit iseenesest, mitte keegi ei rünnanud. Kuid nõukogude aeg jättis järele enneolematu rahva meelsuse muutuse.
Nõukogude kord tegi rahva vaeseks. Et võim püsiks, selleks pidid valitsejad rahvale rääkima, et valitsevad kommunistid on rahvaga võrdsed. Truualamliku riigiaparaadi ja eliidi saamiseks oli vaja aga anda aparaaditöötajatele privileege. Kommunistidel olid erihaiglad, eripoed ja palju muid erisoodustusi. Ametliku propaganda järgi olid aga kõik võrdsed.
Nii tekkisid topeltstandardid, mis muutsid ebaõigluse normiks. Valelik ebaõiglus valitsejate poolt aga hakkab hävitama ühiskonda, see mõjub nagu mürk elusolendile. Õiglane valitseja aga pälvib rahva lugupidamise ja usalduse. Ja mis kõige tähtsam, teda hakatakse alateadlikult matkima. Õiglus teeb inimese meele rõõmsaks ja isegi tervise heaks.
Valelik ebaõiglus on aga tujurikkuja. Hävitav on just valitsejate valelikkus. Ebaõigluse ja vale talumine ei olnud nõukogude ajal kerge. Asi oli halvasti, aga sa pidid ütlema, et see on hästi. Isemõtlemist ei tohtinud olla. Rahvas kartis nuhkide armeed, mille nimeks oli KGB. Need nuhid olid surmavalt ohtlikud.
Inimühiskonda hoiab koos tõepärase informatsiooni vahetus. Inimese eellastest said karjaloomad sellepärast, et tõepärane informatsioon ümbritseva keskkonna kohta on hädavajalik. Kaaslastelt saadud info lisab oluliselt võimekust. Kui inimese eellased oleks üksteisele valetanud, siis ühiskonda poleks tekkinud. Ka kaasaegset tsivilisatsiooni ei oleks saanud tekkida.
Kui valitsejad pidevalt valetavad, siis hakkab valetamine laialt levima. Valelikkusest saab norm ja kedagi peale iseenda ei saa usaldada. Ainult iseenda usaldamine on aga individualism ja tee egoismi. See tähendab kaasinimeste huvidega mittearvestamist, heasoovlikkuse puudumist, kiuslikkust ja kaklemist. Nõokogude aeg propageeris kollektiivsust, kuid suurendas hoopis individuaalsust ja egoismi. Pole imestada, et kristlik moraal ja ligimesearmastus muutusid võõrasteks asjadeks. See toimus kuidagi teadvuseväliselt.
Varasematel aegadel enne nõukogude võimu oli Eestis tavaline, et külatee läheb ka mõne maja õuest läbi. Kedagi ei häirinud see, et ka võõrad inimesed nende õuest läbi käisid. Peale nõukogude aja lõppu oli aga asi muutunud. Tekkisid jälle eramaad ja eramaa omanikud ei lubanud enam kasutada sajanditevanust külateed ka siis, kui see ei lähegi läbi nende õue vaid kusagilt mujalt läbi nende maa. Tekkis märkimisväärne hulk kohtuvaidlusi. Nõukogude ajal oli tekkinud soovimatus arvestada teiste inimeste eluliste huvidega.
Individualismi kasv ei toimunud mitte ainult Nõukogude Liidus vaid ka teistes idabloki maades, sealhulgas Ida-Saksamaal. Pärast Ida-Saksamaa ühendamist Lääne-Saksamaaga tajusid läänesakslased idasakslaste juures ebamäärast muutust ja ütlesid, et idakad jäävad idakateks (saksa k. „Ossen bleiben Ossen“). Valelikud valitsejad olid jätnud ka idasakslaste alateadvusse jälje.
Kui valitsejad kasutavad oma võimu tugevndamiseks valetamist, siis toob see neile kasu ainult lühemas perspektiivis. Pikemas perspektiivis muutub see ka neile endile kahjulikuks. Seda näitas Nõukogude Liidu lagunemine.
Valitsejad muidugi tahavad, et valetamine jääb ainult nende endi privileegiks. Kui rahvas aga näeb, et valitsejad pidevalt valetavad, siis hakkab ka osa rahvast valetama. Valetamise lai levik hakkab aga ühiskondlikku tööjaotust ja inimeste heaolu segama. Teised inimesed muutuvad valetajate suhtes sallimatuks.
Valitsejate valetamisel on veel üks halb mõju ühiskonnale. Inimesel on loomupärane alateadvuslik vajadus tõde valest eristada. Samuti on tal loomupärane alateadvuslik vajadus targemaid kuulata ja nende arvamusega arvestada. Riigid on tekkinud ja arenenud just tänu inimeste vajadusele targemate nõu kuulata. Riik on inimesele tugi. Valetav valitseja ei ole aga inimesele toeks. Inimene hakkab ennast abituna tundma, sest tõde ja vale on segi löödud.
Rõõmus meel hakkab ära kaduma. Ründama hakkavad psüühikahäired, depressioon, alkoholism ja narkomaania. On raske uskuda, et selle taga on valitsejate valelikkus, kuid nii see on. Mõju inimesele tuleb läbi rahva kollektiivse alateadvuse.
Häiritud ei ole mitte ainult lihtinimesed vaid ka ametnike kiht, kes peavad valitsejate käske täide viima. Need inimesed peavad oskama olukorda kriitiliselt hinnata, kuid valitsejate valetamine põhjustab kogu ühiskonna kriitilise mõtlemisvõime languse. Tekivad raskused plaanide elluviimisel. Veelgi hullem, muutub normaalseks, et plaanid jäetaksegi ellu viimata. Valitsejate valelikkus oli Nõukogude Liidu lagunemise peapõhjus.
Euroopa Liitu kuuluv Eesti
2000. aastal võeti Euroopa Liidus vastu Lissaboni strateegia, mille üheks eesmärgiks kuulutati sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamine. Sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamine tähendab aga rahvuslike eripärade vähendamist ja liikuma hakkamist riikide liidust liitriigi poole. Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal. See oli eurointegratsiooni käivitamise aeg.
Praeguses olukorras tehakse eurodirektiive pidevalt juurde ja iga direktiiv vähendab liikmesriikide iseotsustamise õigust. See teeb konservatiivse mõtlemisega inimesi murelikuks. Eestlased on hakanud kartma oma riigi kadumist. Liberaalse mõtlemisega inimesed näevad Euroopa Liidus aga oma vabaduse suurenemist. Pole takistusi ühest riigist teise liikumisel, võib isegi ilma loa küsimiseta teise riiki elama minna. Liberaalide ja konservatiivide vaheline vastuolu, mis on olemas kogu Läänemaailmas, on jõudnud ka Eestisse.
Rahvuskonservatiivide ideoloogia põhialuseid ei määra inimesed. Need määrab stiihiliselt ära rahva kollektiivne alateadvus, mida võib ka rahva vaimuks nimetada. Ükski inimene ja isegi mitte sõjapealik ei saa rahva või rahva osa kollektiivses alateadvuses olevaid seisukohti oma suva järgi muuta. Seda näitab veenvalt ajalugu. Kuid kollektiivne alateadvus paneb oma inimesed oma suva järgi käituma nagu robotid. Vene rahva kollektiivne alateadvus saadab noored vene mehed Ukrainasse surema. Ilma vene rahva stiihilise toetuseta ei saaks president Putin Ukrainas sõda pidada.
Vene rahvas ei ole erand. Rahva vaim määrab rahvuskonservatiivide ideoloogia ka USA-s, Eestis ja igal pool mujal. Siit järeldub, et konservatiivide ja liberaalide vahelises konfliktis ei ole konservatiividel võimalik mingeid olulisi järeleandmisi teha. Konservatiivid ei ole vabad. Nad on rahva vaimu diktaadi all. Inimene ei saa vaimuga võidelda. Heaolu loomisega saab rahva vaimu küll uinutada, kuid sunnimeetmed äratavad rahva vaimu otsekohe.
Tähelepanelik lugeja märkab, et rahva vaimu on siin käsitletud kui iseseisvat subjekti. Sellisel käsitlusel on lihtsam aru saada, mis ühiskonnas toimub. Sellisele käsitlusele on küll vihaselt vastu materialistlikud filosoofid, kuid maailma ehitust paremini tundvad kvantmehaanikud ei pea võimatuks, et tühi ruum võib sisaldada ka mittemateriaalseid (väljadest koosnevaid) infot töötlevaid objekte. Rahva vaim võib olla senitundmatu reaalsus.
Kui rahvuskonservatiivid ei ole oma arvamuste kujundamisel vabad, siis liberaalid peaksid vabad olema. Kuid ka liberaalid on võtnud seisukoha, et nemad oma seisukohtades mingeid järeleandmisi ei tee. Ei ole ette näha muud sündmuste arengut kui kodusõja teke. Sõda näitab, kelle seisukohad jäävad peale. Nii on see alati olnud ja loodusseadusi ei saa muuta. Eesti riigikogus ongi sisuliselt kodusõja seisund. Riigikogu töö on halvatud.
Kodusõda Eestis oleks maailma mastaabis torm teeklaasis. Uus kodusõda USA-s oleks aga katastroof. Seis USA-s on praegu aga väga pingeline. Inimesed ei julge enam omavahel poliitikast rääkida. Rahva meelsuse polariseerumine on ohtlik.
Eesti rahva enamus on vihaselt vastu eestluse halvustamisele. Eesti eliidi enamus aga toetab eurointegratsiooni. Kaasaegsel Eesti eliidil on järjepidevus nõukogude aegse eliidiga, kellest märgatav osa oli nõukogude ajal muutunud valelikuks ja egoistlikuks, nagu eelpool on kirjeldatud. Kaasaegsel eliidil on jäänud jälg nõukogude aegsest meelsusest. Osa eliidist näeb Euroopa Liidus uut võimalust erilised inimesed olla. Euroopa Liit ja Nõukogude Liit on küll erinevad, kuid nõukogudeaegne egoism ja eriinimese staatus sobib ka Euroopa Liitu. Seal valitseb Iseenda vabaduse suurendamise põhimõte, mis aga paratamatult kahandab kaasinimeste vabadust. Nõukogude aegse võrdsetest võrdsema eriinimese mõtteviisile see sobib.
Oma erilisust püütakse tänapäeval kallite autode ja kaugete turismireisidega demonstreerida. Kõik püüavad mingil moel erilised inimesed olla, kas või liikluses kiirust lubamatult ületades. Kaasinimestest ei hoolita. Rikkus on aga suhteline. Selleks, et rikkad ennast veel rikkamatena tunneks, sobib ka maksude tõstmise teel vaesete veel vaesemaks tegemine. Eriti silmatorkavalt on muutunud ärieliidi laste meelsus. Nad kiusavad koolis nii kaasõpilasi kui õpetajaid. Ja õpetajad on nende vastu võimetud, sest lapsed ähvardavad isa kooli kutsuda, et „kord majja lüüa“.
Osa eestlasi on nii pettunud, et ei taha enam Eestis elada. Nad püüavad leida uut kodumaad. Need lahkuda soovijad ei ole üldiselt kõige vaesemad, nende hinge ei mahu aga valitsev valelikkus, ebaõiglus ja kaasinimeste hoolimatus. See hoolimatus lagundab nii perekondi kui riiki. Kujukaks näiteks on siin kuulsa vigursuusataja Kelly Sildaru kohtuasi oma isa vastu, mida televisioon ei näita mitte kui tragöödiat vaid kui üht huvitavat elujuhtumit.
Praegune individualismi kultus Läänemaailmas ja Eestis ei ole siiski midagi erakordset. Kristlik kirik poleks muidu tekkinud, kui juba 2000 aastat tagasi poleks Vahemere ääres asi sama hull olnud. Praegu kipub tekkima küsimus, kas oleks vaja uut Jeesus Kristust, kes ligimesearmastuse tagasi tooks.
- Kommenteerimiseks Logi sisse