Arvo Junti ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024
EV Põhiseadus: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
Mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade -…….
Ilmar Tammelo “Õiglus ja hool”: “Rahvuse tuumaks on ainult teatud maa-alaga seotud inimeste ühtekuuluvustunne ühise ajaloolise pärimuse, ühise kultuuri ja põhiliste samaste eluhoiakute alusel. Peame hoolt kandma, et liitudes rahvusena inimkonna tervikusse, me liituks nagu kivid ehitusse, kuid mitte nagu liiv hunnikusse”.
Õigus kui sotsiaalne kord.
Riigi ja rahvuse määratlusega on lahutamatult seotud õigus kui sotsiaalne kord, mis reguleerib inimeste omavahelisi suhteid. Õigust määratletakse ka kui riigi kehtestatud üldkohustuslike käitumisreeglite kogumit, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega.
Õigusest kõneldes ei saa mööda minna sõnast õiglus. On igavikuline küsimus, kas õigus võib ka õiglane olla ja kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on. Vaatamata igavikulisele küsimusele, on ühene tõdemus, et õiguse mõõt on õiglus, õigus peab toetuma õigluse kriteeriumidele.
Otsides vastust küsimusele, milline on õiglane õigus, otsime vastust eetiliselt õigele käitumisele õigusega reguleeritud inimkäitumise sfääris.
Õigluse sisu – igaüks peab saama selle, mis talle kuulub. Iseasi on küll, mis on see, mis kellelegi peab kuuluma.
Immanuel Kant: “Kui õiglus kaob, siis pole väärt, et inimesed elaksid maa peal”.
Õigus all mõtleme igapäevaelus kui positiivsest õigusest.
Igapäevaselt, seda ka õigusloomes, kõneleme valdavalt positiivsest õigusest, st õigusest kui käitumisreeglite kogumist. Ei suudeta või ka ei küündita väljuda positivistlikust arusaamast õigusest ja aru saada sellest, et läänelik demokraatia toimib ainult koos eetikaga. Seda, kes pimesi usaldab riigi poolt loodud positiivset õigust, võidakse kergesti avaliku võimu poolt kuritarvitada. Seepärast on ka demokraatlikus ühiskonnas ikka vaja seadusloome korraldamisel küsida, kas kodanik on alam või partner riigile.
Vaba õigusloomega alustasime taas enam kui kolmkümmend aastat tagasi.
Enam kui kolmkümmend aastat tagasi taas iseseisva ja vaba õigusloomega alustades ehitasime kui silda, et jõuda kaldale nimega õigusriik, toimetasime lootuses seisundi saavutamisele, kus õigus saab sotsiaalseks väärtuseks. Toimetasime mõttega, et seadusloome oleks tagatiseks stabiilsusele ja oleks ka ise stabiilne, et lahendusi pakutaks koos sotsiaalmajandusliku analüüsi ja avaliku arvamuse arvesse võtmisega.
Jäädes õiguse mõiste puhul kitsalt õigusest üksnes kui positivistlikust arusaamast lähtuma, võib heaoluühiskonnas peituda oht, et reeglistik hakkab suhteid tapma.
Ei ole sugugi haruldane õigusloomega seonduvalt arusaam, et kui näeme probleemi, siis tuleb probleemi lahendamiseks vastu võtta seadus. Selline primitiivne lähenemine õigusloomele viitab sellele, et õiguses ei nähta sotsiaalset normi, vaid kui asja iseeneses. Ka seetõttu on “seaduse muutmise seaduse muutmise seadus” igapäevane nähtus meie seadusloomes.
Tänast seadusloomet võib julgelt nimetada nihilistlikuks, kus huvigruppide sisusline kaasamine ei ole reegel, vaid pigem erand, rääkimata avalikkuse ärakuulamisest.
Sellise toimetamise seemned said paraku alguse juba esimestest pärastsõjaaegseist Riigikogu koosseisude praktikaist, mis said järje nn jääkeldri protsessiga, kus avalikkuse kaasamise näilikkus saavutas tipu, ning nüüd on tihti isegi loobutud sisulist mittekaasamist varjamast, on juba hea, kui avalikkuse kaasamise olemasolevaid reegleid formaalseltki järgitakse.
1989. aastal avaldati ajalehes Rahva Hääl “Eesti õiguskaitse kontseptsioon”, milles olid seatud muuhulgas ka sellised eesmärgid:
- õiguskaitseorganite tegevust suunab sihipärane õiguspoliitika
- riiklik õiguskaitseline tegevus peab maksimaalselt lähenema elanikele ning on käsitatav vahendina inimeste kaitsmisel ja tema huvide teenimisel
- õiguskaitselise tegevuse eesmärgiks on luua õiguskord, kus kõrgeimaks väärtuseks on inimene ja kus võrdselt kaitstuna tunneksid end kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, rahvusest, sotsiaalsest positsioonist, maailmavaatest
- õiguskaitselise tegevuse suundumuseks on riikliku sekkumise ja repressioonide vähendamine ning selle järkjärguline asendamine konfliktide lahendamise omaalgatuslike regulatsioonimehhanismidega
- õiguskaitselise tegevuse objektiivsus ja kõrvalekaldumatu seaduslikkus eeldab õigusametite sõltumatust poliitilistest liikumistest ja rühmitustest.
On igaühe hinnata kuidas kõlavad need eesmärgid tänases päevas.
Täna, kolmkümmend aastat hiljem.
Kas täna, enam kui kolmkümmend aastat hiljem on seadusloome stabiilne, pakutakse lahendusi koos sotsiaalmajandusliku analüüsi ja avaliku arvamuse arvestamisega? On vaieldamatu, et Eestis on täna rahvastikukriis. Kas keegi teab mõnd näidet, kus seaduseelnõude juures on analüüs seaduse mõjust rahvastikule? Ehk kas on kusagil keegi kuulnud või näinud, et oleksmõnd eelnõud koostatud ja hinnatud lähtuvalt Põhiseaduse nõudest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?
Kui on probleeme, siis on igati põhjendatud küsida, kes vastutab? Pöördume regulatsioonide poole – siit leiame seaduse ilusa pealkirjaga “Riigivastutuse seadus”. Paraku ei anna see meile vastust. Seaduse reguleerimisalaks on avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja kahju hüvitamine.
On küll õige, et valija usaldust petnud, kuritarvitanud või muidu ükskõikne rahvasaadik vastutab järgmisel korral valituks mitteosutumise teel. Kas aga on kellelegi takistuseks olnud senise tegevuse tagajärjel tagasivalimine? Eks see ole igaühe hinnata.
Eesti õigusloomes ei ole kohanud mõisteid ja määratlusi “õigusruum”, “elujõud”, “rahvuse ja kultuuri säilimine”. Sellistest määratlustest, tähendustest hoidumine annab võimaluse ka nende taga olevat mitte arvestada.
Ettepanekud?
Peaksime kriitiliselt hindama valmisreeglistikku pilguga, kas senine on taganud vastutusvõimeliste ja Põhiseaduse põhimõtet järgida suutvate ja tahtvate inimeste sattumise riigivõimu teostama.
Peaksime kriitiliselt hindama, kas senine reeglistik tagab selle, et kõigi riigielu otsustuste juures järgitaks Põhiseaduse preambulas kirjapandut.
- Kommenteerimiseks Logi sisse