Loone Otsa ja Marju Undi ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil, Tartu Maarja kirikus, 29.06.2024
PREAMBUL
Platoni „Politeia“ on ehitatud üles dialoogile. Isegi nii tähtsal teemal, nagu eestlaste sündivus, võiks arutelu kui vorm esitada tekkivaid mõtteid ja mõttevisandeid vahest isegi kaasavamalt kui seda teeks harjumuspärane ettekande formaat. Autor on soovinud seda katsetada. Osalised kannavad mõneti sümboolseid nimesid. Vestlusse astuvad Penelope, kelle nimi viitab Odysseuse truule abikaasale, ja Penthesileia, kes on „Iliases“ amatsoonide kuninganna. Kodunaine ja karjäärinaine, vanamoodne ja moodne võtavad niisiis järgnevalt sõna. Autor kahetseb vaid, et etteantud maht ei luba tema daamidel aruteluga kuigi sügavale kaevuda. Ta loodab aga, et lugupeetud lugeja alustatud dialoogi oma peas edasi arendab.
DIALOOG ISE
PENELOPE: Armas Penthesileia, Eesti saatus teeb mulle sügavat muret. Kuidas saaksime teha nii, et meie järeltulijad võiksid nautida kogu seda rikkust, mida meie, nende vanemad, oleme nende hüvanguks mäletanud, säilitanud, ise loonud ja tallele pannud? Kuidas paneksime oma lapsi ja lapselapsi, kes ometi
meie kätest Hestia, kodukolde üleva jumalanna püha tule peaks üle võtma, et seda innuga leekimas hoida ja oma tegudega õhutada, kui maailm meie teele kindlalt ja halastamatult tõkkeid ehitab, küll suurte kultuuride enesekehtestamise, küll masside jaoks lamedaks tambitud meedia, küll tarbetu ostuahnuse, küll muutuvate ja mööduvate moodide ja kommete kaudu, millel peale nende uudsuse mingit väärtust ei ole ja mis just seetõttu on määratud hukkuma liblika kiirusel, et järgmine mood või pruuk kähku nende koha võiks täita? Ometi ei suuda nad iialgi täita tühjust, mille on loonud ükskõiksuse tagajärjel ennatult surma mõistetud, paremal juhul aheldatud või pagendatud vaimsus, väärtus ja aated. Paku, õekene, mida meie, naised saaksime teha!
PENTHESILEIA: Miks ometi rõhutad sa naiseks olemist, kui sood on võrdsed ja mõistena ülepea värdsed, genereeritud kunstlikult, kätte õpetatud selleks, et üks nii-öelda sugu võiks teise üle domineerida ja teda elu üle otsustamisest ilma jätta? Kas ei tea sa, et uute, meie ajastu teooriate järgi on sugusid – kui me tõesti tahaks seda terminit kasutada – kaugelt rohkem kui kaks või isegi viis? Või et järjest rohkem inimesi teadvustab, et sugu on muutlik nagu kuu faas ja soov tunda end niinimetatud mehena või – nagu sina rõhutad – naisena, võib ka ajas muutuda, isegi mitmeid kordi, ja et on igati sobiv, kui inimene, keda me ei tohiks indoeuroopa keeltes tähistada ainult sõnadega man, l’homme või der Mann, ülepea ei oskagi nimetada, kas ta on enda meelest mees või naine?
PENELOPE: Sa viid vestluse minu küsimuselt kõrvale, tuues sisse uue teema. Ometi on seegi tarvilik selgemaks arutada, et pakkuda lahendeid minu murele. Olgu siis. Jutleme sugude teemal, et ma võiks sulle vastata: ei, sood on määratud meie kehadesse, erandeid võib olla, nagu looduses ikka esineb, aga
põhiolemuselt on sugu meie sünnikehaga kaasa antud ja me oleme õnnelikud, kui saame seda keha kasutada looduse kõige ülevama müsteeriumi osalistena – sigitada, kui oleme mehed, ja sünnitada, kui oleme naisena maailmas.
PENTHESILEIA: Hah! Igas maailma arenenud riigis langeb sündimus katkematult. Thomas McKeown on ju selgelt tõestanud, et kuigi Euroopa rahvaarv 19. sajandist 20. sajandi keskpaigani kasvas, tingis selle mitte suurenenud sündimus, vaid laste suremuse kahanemine. See omakorda oli tingitud paranenud
toitumisest. Niisiis ongi inimkonnale ette nähtud jõuda platoole või kahaneda, kuivõrd sündimus ei kasva ja ka ellujäävate laste arvul on piir.
PENELOPE: McKeowni teesiga olen tuttav. Kuid nii tema kui minupärast Angus Deatoni teadustööd opereerivad suurte andmehulkadega. Eraldame sellest aga tillukese osa, mida saab täpsemini uurida. Olgu meie veetilgamaailm väike riik nimega Eesti.
PENTHESILEIA: Minugipoolest. Tean, et selles pisiriigis on sündimus langenud katastroofiliselt. Kui lisada sellele tõik, et eestlasi on nagunii narrilt vähe, siis näen juba ette selle rahvakillu kadu veel enne, kui meie lapselaste põlvkond manalasse taandub. Tean, et eesti naiste noorem – praegu lapsesaamise eas põlvkond – on otsustanud hoiduda uusi eestlasi ilmale toomast.
PENELOPE: Ah! Mis võiks küll olla nii õõvase mõtte põhjus? Oskad sa seda öelda?
PENTHESILEIA: Seda põhjust on lastest loobumise selgituseks esitanud kõik maailma arenenumate ühiskondade liikmed, kes valdavat teavet meie planeedi olukorra ja selle sünge tuleviku kohta. Nad keelduvad sünnitamast paika, mis on määratud lagunema, planeedile, mille rikkused on hoolimatult ära
pillatud ja mille peatne kliimakatastroof nagunii hävitab. Nad keelduvad toomast ilmale inimesi maailmas, kus valitseb ebavõrdsus ja ebaõiglus, kus kummitab sõjaoht ning millel – nagu paljud on väljendanud – puudub mõte ja seepärast tulevik.
PENELOPE: Unustame globaalse maailma ja selle suundumused. Inimesed on ikka olnud moodide ohvrid, olgu neiks moodideks tulbipalavik või lootosjalad. Vaadakem Eestit kui kohta per se. Teame, et sealne sündimus ehk loomulik iive on ennegi olnud miinuses. See juhtus ka 1920. aastate lõpus ja teise maailmasõja ajal. Kuid isegi stalinlike repressioonide ajal 1945. aastast oli loomulik iive positiivne ja jäi selliseks kuni taasiseseisvumiseni.
PENTHESILEIA: Selgitus on lihtne! Sel ajal puudusid kontratseptiivid. Levinuim rasestumisvastane vahend oli abort, mida paljud ei soovinud teha. Kui eostumisennetus jalad alla sai, kahanes kohe ka sündide arv.
PENELOPE: Sa segad vett, kulla õde. Võin sulle vastu vaielda, meenutades mehaanilisi vahendeid, mida juba 20. sajandi alguses laialdaselt kasutati. Kuid 1930-ndate teisel poolel hakkas Eesti loomulik iive tõusma ja tegi seda kuni 1940. aastani. Rahvas soovis lapsi, perekonnad olid valmis neid saama ja kasvatama. Kui sa oled nii tark, siis selgita selle põhjus!
PENTHESILEIA: Me ei ela minevikus. Eestit luubi alla võttes on liiga palju neid, kes usuvad „vana head Pätsi aega“, ja liiga vähe neid, kes on selle müütilise kuldajastu tegelikkusse korralikult süvenenud.
PENELOPE: Mina olen süvenenud. Näen, kuidas rahva jõukus sel ajal kasvas ja taandus mure homse päeva leiva pärast. See omakorda lubas mõelda asjadele, mida ei saa müüa ega osta. Isamaalisus ja usk oma riiki kasvas, nagu ka uhkus selle riigi üle. Inimesed olid kasvatatud nii, et mäletasid oma minevikku ja võtsid selle suured eestlased endile eeskujudeks. Tõenduseks on kas või eesnimede valik. Kui palju Lembituid, Endleid, Koitusid ja Meemesid, Leilisid, Urvesid ja Lehtesid siis sünnitunnistustele kantakse! Lapsele pandi eesti nimi, sest taheti rõhutada – meie laps on eestlane. Massiliselt eestistati saksapäraseid nimesid. Aga nüüd? Isegi eesti lapsuke Klaus ei saa enam alata K-tähega, vaid tuleb kirjutada Claus. 2023. aastal lastele pandud poiste tippnimede hulgas ei olnud ühtki algeesti tüvega nime. Kolm esimest olid võõrapärased Mark, Robin ja Hugo. Tüdrukute puhul olid siiski kolmandal ja neljandal kohal Eva ja Lenna. Ma ei räägi seda nostalgiast ega natsionalismist. Nimevalik viitab alati ühiskondlikele hoiakutele. Ka isamaa suhtes.
PENTHESILEIA: Ma sain aru, et meie huvi Eesti kui katselapi vastu on suunatud sellele, et üldse kedagi sünniks, kellele nime panna.
PENELOPE: Jah, sellele peab leidma lahendusi, ja kiiresti.
PENTHESILEIA: Paku siis neid!
PENELOPE: Üks sündimuse langetaja on lapsest loobumine emaüsas.2022. a tehti Eestis 3741 aborti, neist ema vabal tahtel ja ilma meditsiinilise vajaduseta 3204. Kui võrrelda sündinud ja naise enda otsusel sündimata jäänud laste hulka, siis on see kuus viimast aastat alati küündinud üle 3100. Abortide arv aastal 2022 moodustab registreeritud sündide arvust ligi 28%. Kui kõik kaotatud lapsed jäänuks ellu, tõusnuks meie loomulik iive aasta lõikes 28%. Meil oleks ligi 400 last rohkem.
PENTHESILEIA: Nõustun, et raseduse katkestamine on tarbetu, kuivõrd rasestumisvastased vahendid on hästi kättesaadavad. Kuid uurime oma mikroskoobi all siiski juurpõhjust, miks lapsi ei soovita saada.
PENELOPE: Kui sa tahad tõesti teada juurpõhjust, siis on mul arvamus olemas.
PENTHESILEIA: Ootan huviga, mis see sinu meelest on.
PENELOPE: Armastuse puudus.
PENTHESILEIA: Hah! Nüüd on küll naerukoht. Kes räägib veel tänapäeval armastusest!
PENELOPE: Just nimelt. See sõna on kaotanud väärtuse ja sisu. Näeme armastust Hollywoodi ja Bollywoodi filmides, kuid massimeedia seda sõna enam ei kasuta või kui, siis pigem irooniliselt. Armastus on heidetud kirstupõhja, nagu mitmed teisedki sõnad, näiteks au, väärikus või vastutus.
PENTHESILEIA: Jah, au on tõesti veeuputuse aegne mõiste.
PENELOPE: Au ja väärikus ei luba inimesel teha halbu tegusid teise inimese vastu. Aga kui juba vastutusest juttu tuli, siis ka see, õigemini selle puudumine on üks iibelanguse põhjus. Kuidagimoodi on üles kasvanud mittevastutajate põlvkond. Litooteslik ja eufemistlik sõnakasutus vabastab vastutusest. Inimene ei ütle enam „mu armastatu“, vaid „mu poiss-sõber“. Abikaasa on teisenemas elukaaslaseks. Viimane suur keelevaring oli abielu mõiste senise tähenduse laiendamine. Aga teatud mõisted on nagu jõed. Kui nende tähendus laiali vedada, tekib sama efekt, mis laiali valguva jõe puhul: selge suunaga voolust, kus vesi on vesi ja maa on maa, kallerdub soo. Aga soo on väärtus vaid looduses, sedagi alles meie sajandi elurikkuse väärtustamise kontekstis. Vargamäe Andres võitles sooga nagu enamik meie esivanemaid.
PENTHESILEIA: Nüüd tekib su oma jutust soo. Sa kaldud taas teemast kõrvale nagu seebimull kursist. Ja muide on abielu ühiskonnas endiselt piisavalt suur väärtus. Aastal 2022 sõlmiti 7200 abielu, mis on kõrgeim arv aastast 1994! Kusjuures lahutuste arv taandub ja jääb praegu aastas 3000 kanti. Selgita mulle hoopis, miks ei ole meie abieludes või kooseludes nii palju lapsi, et see tagaks eestlaste hulgas väikesegi loomuliku iibe.
PENELOPE: Aga selgita sina, miks sa lapsesaamisele oponeerid!
PENTHESILEIA: naine on loodud eneseteostuseks. Iga inimene peab teadma alustõde: kõige tähtsam on tema enese heaolu, kõik muu on kõrvaline. Kas pole siis vaimustav, et naised saavutavad töömaailmas järjest kõrgemaid positsioone? Kas pole suurepärane, et karjäärivõimalused on naisele nii avarad, et piire polegi, ole ainult mees, vabandust – naine, ja tõuse!
PENELOPE: Toon sulle võrdluse. Et teha karjääri töökohal, peab töö eest vastutama. Mida kõrgem koht, seda suurem on vastutus. Saades lapse, peavad vanemad samuti vastutama. Mida teadlikum vanem, seda suurem vastutus. Ja heureka! Siin ongi teesulg. Raske on võtta kaht väga suurt vastutust. Ja naine, kel on kõik teed valla, teeb oma valiku.
PENTHESILEIA: Nii see on.
PENELOPE: Vastutust mitte võttes jäädakse sõltuvusse oma tööst. Naise kõige loomulikum ja kõige ilusam inimsuhe – suhe oma lapsega – jääbki kogemata.
PENTHESILEIA: Oh ei! Paljud edukad naised sünnitavad, lihtsalt natuke hiljem.
PENELOPE: See tähendab riske lapsele, riske naisele ja riski, et küpses eas saadud laps jääb ainukeseks.PENTHESILEIA: Nii. Aga varem ei saa töörajalt maha astuda. See tähendaks kogu saavutatu äraheitmist, sest aeg muutub nii ruttu. Isegi aasta töölt eemalolekut tähendab naisele langemist madalamale, võrreldes kolleegidega, kes ei ole vahet pidanud.
PENELOPE: Ma kujutlen vahendit, kuidas sellest takistusest üle saada.
PENTHESILEIA: Lao siis see võlusõna välja.
PENELOPE: Võlusõnu ei ole, nagu ei ole ka võluvahendeid. Meie rahvastik ei kerki nagu Juhan Kunderi muinasjutus linnatäite kaupa kuldmunast, mille hea nõid kuningapojale annab. Tulles tagasi abordi teema juurde, aitaks seda lahendada senisest suurem märkamine, hoolimine ja toetamine. Me ju ei kõhkle juba olemasoleva inimese nimel pingutamast, tegemast kõike, et ta elusana leida. Tundub aga, et veel sündimata lapse puhul ei võitle me sama pühendumusega. Ent just seda me peaksime, ei – me peame tegema. Tuleb kõigi vahenditega tutvustada võimalusi, kuidas keerukas olukorras lapseootel naine võib saada enda taha tubli, tema ja lapse nimel asjatundlikult ja tulemusrikkalt tegutseva professionaalse toetajatiimi. Ja eelkõige – tuleb panna noor ema uskuma, et tema last on meile kõigile tarvis.
PENTHESILEIA: Neid fraase oleme kuulnud ülearugi. On ju suurepärane kantseliitlik dokument arengustrateegias „Eesti 2035“.
PENELOPE: Tean seda. Seal loetletud kava väärtuste ja põhimõtete hulgas puudub sõna „perekond“. Kogu dokumendis on seda nimetatud vaid ühel korral; sündivuse tagamise meetmete hulgas, ja mitte esimesel, vaid kõige viimasel positsioonil. Üldsõnaliselt: „soodustada perekonda, laste saamist ja kasvatamist…“. Kui aga tahame midagi tõelist teha, siis peaks riik lauselohede asemel koostama asjalikke tugisüsteeme, mille abil iga noor ema, ükskõik kui kõrgel
ametikohal ta on, peaks täielikult säilitama konkurentsivõime ja kasvõi kolme aasta pärast tööle naastes olema teistega võrdselt pädev.
PENTHESILEIA: See suunaks ehk sünnitama üht last. Eesti aga vajaks rohkem, et jääda alles kui füüsiliselt eksisteeriv, eesti keeles mõtlev, eesti esivanematega rahvas.
PENELOPE: Üks võimalus on suunata senisest rohkem hoolt ja ressurssi juba esimesele lapsele. Praegu jutlustavad kõik Eesti maalapi poliitilised erakonnad kolmelapseperest. Kui palju kuuleb seal noori naisi kurtmas, et ühe lapse ema justkui polegi ema ja ühe lapsega pere justkui ei vajakski tähelepanu. Kindlasti vajab kolme lapsega pere rohkem. Aga kui kõik lapsed on võrdsed, nagu nad seda lastekaitse konventsiooni järgi on, siis peaks suunama pilgu ka esimesele lapsele. Esialgu. Kui lapse perel on selge, et laps on väärtus, olgu ta emale-isale esimene või kuues, siis võime loota, et pere soovib varsti oma armsale lapsele ka õdesid ja vendi.
PENTHESILEIA: Ja sa arvad, et nii lihtne see ongi?
PENELOPE: Ei, see ei ole lihtne. Nagu on keeruline ka see, et sündivad lapsed kohe algusest peale tajuks ja teaks: mina olen eestlane, ja ma olen selle üle uhke.
PENTHESILEIA: Ja kuidas sa oma tarkuses selle küsimuse lahendad?
PENELOPE: Ei midagi muud, kui pakun seda, mille alusel on end läbi sajandite hoidnud islandi rahvas. Teada ja tunda oma esivanemaid ning nende suuri tegusid. Võtta pähe ja südamesse teadmine – mina, just mina olen nende eestlaste pärija. Ja ma ei anna oma pärandit käest. Sest minu sees on ehtne eesti jonn!
PENTHESILEIA: Nii naljakalt ja aegunult kui see ka kõlab, paistab ometi selles olevat õige iva.
PENELOPE: Kui me teame oma ühist minevikku, siis hoiame selle nimel kokku meie ühises olevikus. Ja ehitame tulevikku.
PENTHESILEIA: Sa räägid, nagu oleksid ise eestlane.
PENELOPE: Miks mitte? Miks mitte olla selle vapra rahva liige, kes on end võidelnud läbi aja siiamaani ja alles nüüd tahab alla anda. Ei, mitte sõjale ega katkule, vaid mugavusele ja maailma moetrendidele. Mis ei ohusta suuri rahvaid ja suuri keeli, küll aga võivad kidutada ja kaotada väikesed rahvad.
PENTHESILEIA: Ei saa eestlased üksi maailma suundumuste vastu. Ei jaksa alla-miljoni-rahvas ujuda vastuvoolu. Ainult vooluga kaasa.
PENELOPE: Eesti edurelv ongi just väiksus. Ajaloos on ju kord eestlastega eksperimenteeritud – siis, kui keiser Aleksander kaotas pärisorjuse. Ka siis ütlesid tema nõuandjad, et asi ei õnnestu. Kuid õnnestus kõige kiuste!
PENTHESILEIA: Nii et Eesti, mida maailmakaardil õieti nähegi pole, võiks …
PENELOPE: Jah. Võiks algatada uue rahvusriikide ajastu. Kus kõigile riigi elanikele on tagatud õigused, aga mitte põlisrahva arvelt. Kuhu naised tahaks sünnitada ja kus lapsed tahaks kasvada ning emade-isade loodu üle võtta ning edasi arendada.
PENTHESILEIA: Utoopia, kulla õde! Utoopia!
PENELOPE: Mitmedki utoopiad on ajaloos tõeks saanud. Eesti riik ise oli veel aasta enne oma sündi lihtsalt ilus utoopia.
PENTHESILEIA: Hea küll! Nii et sina kujutled maailma, kus Eesti on teenäitaja?
PENELOPE: Miks ta ei võiks seda olla?
PENTHESILEIA: Sa kasvatad mu usku. Kui nüüd eestlastel jätkuks väge teostada utoopia, mida võiks järgida terve maailm …
PENELOPE: Jaan Kross on romaani „Professor Martensi ärasõit“ kirjutanud kauni lõigu. Keiser Nikolai 1902. aasta külaskäik Tallinna. Kahel laeval laulab keisrile kaks eesti koori. Üks ohvitser küsib Martensilt vene keeles, mis on kooride nimed. Ja Martens – ei tea isegi miks, vastab talle eesti keeles: „Estonia. Ja Lootus.“
- Kommenteerimiseks Logi sisse