Maarja Lõhmuse ettekanne Eesti II Elujõu Kongressil Tartu Maarja kirikus 29.06.2024.

1. Eestluse bifurkatsioonipunktid:

Võim-kultuur-eksistents: Aino Järvesoo käsitlused ja konverentsid.

Viimane Eesti Vabariigi algusaja II Rahvusliku kasvatuse kongress toimus Eestis aastal 1935. Kümme aastat hiljem, 1944, jagunes Eesti kaheks: eestlased kodumaal ja eestlased võõrsil. Eestlastel oma kodumaal oli võõrvõimu all rahvusteemade arutamine keelatud; samas on rahvuslikkus olnud eesti kodude igapäevaelu keskkond. Eestlasi võõrsil hoidis koos ühine lootus oma kodumaa võõrvõimu alt vabastada.

Vabadusvõitlus Eesti riigi taastamise eest ja eestluse eluõiguse taastamise eest on olnud 20. sajandi II poole võõrsil elanud eestlaste ühine vaimne suur eesmärk. Eestlaste vabadusvõitlus võõrsil, Eesti riigi taastamisvõitluse lugu ülevaatena puudub, see on kirjutamata.

Aino Järvesoo pere on üks eestluse kehastus. Aino Järvesoo jõudmine tagasi vabasse Eesti Vabariiki. Järvesoo Eesti heaks tehtud tööde ülevaade puudub, on seni koostamata.

Aino Järvesoo aastal 2002 – demograafia-arutelude läbikukkumine; poliitikud ei soovinud Aino Järvesooga mõtteid arutada, neil polnud eestluse kohta ühtki ideed.

Reformierakondlasest Tallinna abilinnapea Rein Lang deklareerib, et inimese valikuvabadust ei tohi piirata. Uuemal ajal on inimestel tekkinud teisi võimalusi peale laste soetamise ja kasvatamise, märgib ta. Lang on skeptiline, et Eesti demograafiline olukord võiks hakata paranema. Aino Järvesoo hinnangul kukkus foorum „Viimane eestlane“ läbi 16.09 2002

Oma riigi ja rahva igavene eksistents nagu Põhiseaduses vajab normatiivset tööd.

2. Eestluse normatiivne tasand. Eestluse manifestid. Eestlaste peremudelid (sh kirjanduses, kunstis jm).

20. sajandi II poolel on eestlust hoidnud nii kodueesti kui paguluseesti. Mõlemal on olnud omad erinevad võimalused ja omad raskused. Rahvusliku identiteedi kujundamiseks on Oskar Loorits on kirjutanud „Eesti olemuse ning hingehoiu põhiteesid“ (1953):

  • Mitte üksikute suurkujude, vaid isikukultuurilt suurte hulkade, mitte individualistlikult isoleeritud, vaid personalistlikult konsolideeritud kõrgeväärtusliku massi ajalugu tõendagu läbi aastatuhandete meie eksistentsi staatilist monumentaalsust vastukaaluks aarialaste kiiresti tarduvalle ja manduvalle dünaamikalle!
  • Eetiline renessanss ravigu meie „haiget“ juhtkonda ja kindlustagu „tervele“ rahvale viiekordne iseseisvumine – isiklik, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline!
  • Jätkugu kõige kiuste eestluse kultuurikontinuiteet ning eesti olemuse omapära järjest kõrgema väärtustaseme poole, sihiks õilistatud vaimsus kui elu- ja maailma-printsiip!
  • Toimugu vaimu ja võimu koostöö isikliku ja rahvusliku loomingu tähiseil vabalt, jõuliselt ja suveräänselt!
  • Teostugu osasaamine Jumalast iseendas, ligimeses ning inimkonnas vastastikuse armastuse ning austuse tõelise rakendamisega!

(Oskar Loorits „Pagulaskodude kasvatusmuresid“, Tõrvik, 1953)

Eraldi teemakohane käsitlus on Looritsal „Väikerahva tühjad hällid. Eesti rahvalaulud kunstlikust naisest“.

3. Eestluse elujõud Eesti NSV tingimustes

Rahvusvaenulik poliitsüsteem: „eestlane“ kui keelatud sõna, „Iive-iive-iive“ (vestlusring ajalehes Edasi, 18. aprill 1967), vt Jüri Kõre: „Iive. Iive. Iive. 42 aastat hiljem“, 2009

Eestluse bifurkatsioonipunkt: Loomeliitude Pleenum 1988 on olnud soveti müüdirike, müüdivahetusaeg. Eestluse kõned Loomeliitude pleenumil Arvo Valtonilt, Hando Runnelilt, Lennart Merelt, Aivo Lõhmuselt, Tõnu Tepandilt, Rein Veidemannilt jt.

Loomeliitude Pleenum pööras varem keelatud rahvusteema manifestseks kõneaineks, Eesti Vabariigi taastamise eeltaktiks.

L. Mere kõnest „Kas eestlastel on lootust?


Kaks keskset küsimust, mida endale täna esitame, on järgmised: 

Esiteks – missugune on Eesti rahva ja tema kultuuri hetkeseis?

Teiseks – mida meie rahvas ootab oma haritlaskonnalt, et realistlike lootustega astuda järgmisse sajandisse? 

(Kõned, lk 164)

A. Lõhmuse kõnest:

Meie praeguses konstitutsioonis on kasutusel termin „liiduvabariigi suveräänsus“. /.../ Eesti keeles on tõesti olemas sõna, mis kõik kokku võtab. See on „iseseisvus“. Seda sõna ei ole mõtet karta. (Kõned, lk 147)

GLAVLIT lõpetas ajakirjanduse poliitkontrolli 1990. Ajakirjanduse aktiivne roll rahvusriigi taastamisel 1980-ndate lõpul-1990-ndate algul.

4. Eestlus kui oma keskkonna hoid (soomeugri põhijoon) – looduskeskkonna ülim väärtustamine.

Oskar Loorits teoses „Eestluse elujõud“ (Tõrvik, 1951) vastandab introvertset soomeugrilase loomust ekstravertsele, saavutusele ja võistlusele, võitlusele orienteeritud kesk-eurooplasele ning näeb võtmekohana küsimust, kuidas soomeugrilane linnastumises elujõuliselt kohaneb. Seega, milline on olnud linnastumise mõju Eesti avalikkusele ja meelelaadile?

Muutumine-mittemuutumine on identiteedistruktuuri põhialus. Kas eesti identiteeti iseloomustab sõna „vähenõudlik“'? Küsimus, mis on „vähenõudlik“ – kas väheste oluliste asjade ja komponentide nõudmine, oma põhjast kinnihoid? Või odavate, väärtusetute, juhuslike dünaamiliste elementide läbi tegemine, vähekriitiline omaksvõtt?

KUI aluseks on põhielementide – väheste, aga põhimõtteliselt eksistentsiks oluliste asjade ja komponentide nõudmine, SIIS võib sellist vähenõudlikkust pigem tarkuseks pidada.

Loodushoidlik mõttelaad on endaga kaasa toonud nn fosforiidisõja ning jätkub tänini. Seda kinnitab hiljutine rahvusliku meelelaadi uuring „Eestlased eelistavad puhast keskkonda majandusarengule“ (28.2.2018)

Kui Eesti elanikud peaksid valima puhta keskkonna ja majandusarengu vahel, kaldub kaalukauss selgelt keskkonna poole, selgus ERR-i tellitud Turu-uuringute AS-i küsitlusest, vt https://www.err.ee/686450/eestlased-eelistavad-puhast-keskkonda-majandusarengule

5. Avalikkuse kirjeldamise ja uurimise meetodeid:

  • konsensuse sfäär,
  • legitimeeritud vastuolude sfäär
  • vaikuse-olematuse sfäär

Avalikkuse sihipärast kujundamist saab kirjeldada ning uurida kolme sfääri mudeliga (vt Hallin, 1984. „Uncensored war“)

Eri aegadel nende „sfääride“ agendad muutuvad vastavalt poliitilisele või kultuurilisele survele. Ajastu meelelaadi saab kirjeldada avalikkuse semiootilise kaardistamise abil.

  • Mis on avalikkuses kujundatud kui „konsensus“
  • Millised on avalikkuse „legitimeeritud vastuolud“, mille üle arutamine on lubatud
  • Milline kõneaine on avalikkuses keelatud, välistatud, vaikusse surutud ning selliselt avalikkuses mitte-esitatud kui „mitteeksisteeriv“. Igapäevaelus võivad siia sfääri surutud teemad olla ülimalt oluline kõneaine, eksistentsiaalselt üliolulised, isegi määravad.

Kultuuriindikaatorite mudel aitab kirjeldada teemade seoste, väärtustamise ning hierarhiate struktuuri.

  • Mis on kuidas nimetatud
  • Mis on millega seotud
  • Mis on positiivne, mis negatiivne
  • Millised on hierarhiad

(vt Gerbner 1969. „Towards cultural indicators“)

6. Avalikkuse müüdistruktuur. Avalikkuse kolm tasandit ja eestluse müüdistruktuur

Eri aegade „müütide“ agendad muutuvad vastavalt poliitilisele või kultuurilisele kujundusele ja/või poliitilisele survele. Ajastu meelelaadi saab kirjeldada nn ajastumüütide semiootilise kaardistamise abil.

  • Eksistentsiaalsed müüdid; normatiivne kontrolli tasand; ajastumüüdid süsteemi/ühiskonna struktureerimise alusena
  • Saavutusmüüdid; instrumentaalne osalev tasand; praktilised tegevusmüüdid, koos- ja ühistegevuse motiveerimise müüdid
  • Indiviidi ritualiseeritud igapäevapraktikad, persooni mütologiseeritud igapäev.

(vt Lõhmus 2002: 63-65. Transformation of public text in totalitarian system: a socio-semiotic study of Soviet censorship practices) 

 

 

Eesti Elujõu Kongress 2024